Kui laps on enesekriitiline
Toon teieni dialoogi oma 7-aastase pojaga:
Oliver: Ma ei hakka kunagi kirjatähtedega päevikut täitma.
Mina: Miks?
Oliver: Sest ma ei oska neid tähti ja nad ei tule mul hästi välja ja siis on kole.
Mina: No mina olen kuulnud, et ikka harjutamine teeb meistriks, mitte virisemine...
Oliver: Ma ei oska ja kõik ja need tulevad mul nii koledad.
Mina: Ja siis sa parem ei kirjutagi?
Oliver: Jah, sest koolis võidakse selliste tähtede eest kolmesid või kahtesid panna.
Mina: Nojah, sa võrdled ennast selle arvutil trükitud eesti keele töövihikuga, kus kõik tähed tõesti ideaalselt ühesuurused ja kenad on, aga sina ei ole ju arvuti.
Oliver: Sellepärast ma ei kirjutagi, et ma ei saa kunagi nii ilusti, kui siin töövihikus on tehtud.
Ja ma ei suutnudki oma last ümber veenda, et tegelikult on tema tähed täiesti kenad ja selgelt loetavad. Kuid vaevama jäi mind mõte, kust tuleb ühel esimese klassi juntsul enesekriitika, mis halvab tema tegutsemistahte ja toob pisara silma?
Asusin uurima, kuidas enesekriitilist last aidata. Alltoodud näpunäiteid hakkasin kasutama oma poja peal ja etteruttavaid järeldusi ma veel ei teeks, kuid loodan parimat ja annan varsti teada, kuidas meil läheb.
1. NORMALISEERIMINE
Seleta lapsele, et õppides tehaksegi vigu ja proovitakse uuesti. Et enesekriitika on seotud enesehinnanguga, siis loengut õppimise vajalikkusest ja enesedistsipliinist pikalt pidada ei maksa. Ära nääguta lapsega sellepärast, et ta on enesekriitiline, see annab talle vaid mõista, et on veel üks asi, millega enda juures mitte rahul olla.
2. TOITUMINE
Vaatasin kriitilise pilguga üle kogu pere toidulaua ja pidasin nädal aega toitumispäevikut. Oma suureks hämmastuseks avastasin, kui vähe me sööme talvisel ajal puu- ja köögivilju. Piima-, liha- ja nisutooted on peamine energiaallikas. Oliver joob nüüd rohkem vett ja vähem piima, mahlad ja karastusjoogid on pidupäeva teema, kogu perega sööme teadlikult rohkem värvilisi puu- ja köögivilju.
3. TV ja ARVUTI
Kui palju päevas telekat või arvutit on normaalne ühe algklasside lapse jaoks? Või lähtuda hoopis sellest, mida ta sealt vaatab või millise sisuga mänge mängib? Meie peres on arvutireegel - mängida saab 1.5 tundi üle päeva mittevägivaldseid mänge. Multikavaatamist me siiani piiranud ei ole, kuid nüüd otsustasime ka sellele oma ajalimiidi panna. Hommikul ja õhtul umbes tund aega, mitte rohkem. Ja ikka kokkuleppel lapsega.
4. PÄIKE, ÕHK ja VESI
Veesõber on Oliver lapsest saadik ja praegugi käib ta ujumistrennis. Vesi lõõgastab ja toniseerib. Päikse ja õhu kätte läheme samuti nii tihti kui võimalik, taas üks võimalus ka telekas kinni panna.
5. UNEJUTT ja UNE-EELSED JUTUAJAMISED
Nendega jätkame, sest need aitavad säilitada head suhet ja omavahelist kontakti. Unejutu näol on sellel kõigel lisaväärtus.
6. PEREMÄNGUD
Lauamängud, peitus, tagaajamine vms, kus saab nalja ja naerda. Kui laps aga mängu ei naudi, sest näeb, et hakkab kaotama? Meie oleme kasutanud eelnevat kokkulepet - kõik naudivad mängu ja meil on ühine pereaeg. Samuti sõbralikku ja konkreetset mängu lõpetamist juhul, kui näeme, et laps ei suuda lõpuni mängida ja muutub tujukaks.
7. MINU ENESEKRIITIKA
Vaatasin peeglisse - jah, mul on endale kõrged nõudmised ja ma olen enesekriitiline. Ka seda blogi kirjutades teen ühte postitust mitu korda ümber - kuid ehk ka nüüd minu puhul, teeb harjutamine meistriks ja olen julgem nii (kirja)vigu tegema kui neid parandama. Ega niisama öelda, et lapsed on meie suurimad õpetajad.
8. KIITMINE ja TOETAMINE
Vanemana on raske vaadata, kui laps ei ole endaga rahul või kurvastab asjade pärast, mis ei ole minu arvates seda väärt. Võid tunda, et oled ise süüdi ja mõelda, kus midagi valesti sai tehtud. Ma ei mõtle, et peaks nüüd igat lapse tegu ja nägu märkama hakkama, kuid sellel ajal kui toetan ja kiidan, olen lapse jaoks olemas. Istun tema juures, vaatame koos näiteks multikat, hoian teda kaisus ja ütlen talle, et ta on mulle kallis.
Inspiratsiooniallikas:
http://www.growingupeasier.org/index.php?main_page=page&id=123&chapter=2
Oliver: Ma ei hakka kunagi kirjatähtedega päevikut täitma.
Mina: Miks?
Oliver: Sest ma ei oska neid tähti ja nad ei tule mul hästi välja ja siis on kole.
Mina: No mina olen kuulnud, et ikka harjutamine teeb meistriks, mitte virisemine...
Oliver: Ma ei oska ja kõik ja need tulevad mul nii koledad.
Mina: Ja siis sa parem ei kirjutagi?
Oliver: Jah, sest koolis võidakse selliste tähtede eest kolmesid või kahtesid panna.
Mina: Nojah, sa võrdled ennast selle arvutil trükitud eesti keele töövihikuga, kus kõik tähed tõesti ideaalselt ühesuurused ja kenad on, aga sina ei ole ju arvuti.
Oliver: Sellepärast ma ei kirjutagi, et ma ei saa kunagi nii ilusti, kui siin töövihikus on tehtud.
Ja ma ei suutnudki oma last ümber veenda, et tegelikult on tema tähed täiesti kenad ja selgelt loetavad. Kuid vaevama jäi mind mõte, kust tuleb ühel esimese klassi juntsul enesekriitika, mis halvab tema tegutsemistahte ja toob pisara silma?Asusin uurima, kuidas enesekriitilist last aidata. Alltoodud näpunäiteid hakkasin kasutama oma poja peal ja etteruttavaid järeldusi ma veel ei teeks, kuid loodan parimat ja annan varsti teada, kuidas meil läheb.
1. NORMALISEERIMINE
Seleta lapsele, et õppides tehaksegi vigu ja proovitakse uuesti. Et enesekriitika on seotud enesehinnanguga, siis loengut õppimise vajalikkusest ja enesedistsipliinist pikalt pidada ei maksa. Ära nääguta lapsega sellepärast, et ta on enesekriitiline, see annab talle vaid mõista, et on veel üks asi, millega enda juures mitte rahul olla.
2. TOITUMINE
Vaatasin kriitilise pilguga üle kogu pere toidulaua ja pidasin nädal aega toitumispäevikut. Oma suureks hämmastuseks avastasin, kui vähe me sööme talvisel ajal puu- ja köögivilju. Piima-, liha- ja nisutooted on peamine energiaallikas. Oliver joob nüüd rohkem vett ja vähem piima, mahlad ja karastusjoogid on pidupäeva teema, kogu perega sööme teadlikult rohkem värvilisi puu- ja köögivilju.
3. TV ja ARVUTI
Kui palju päevas telekat või arvutit on normaalne ühe algklasside lapse jaoks? Või lähtuda hoopis sellest, mida ta sealt vaatab või millise sisuga mänge mängib? Meie peres on arvutireegel - mängida saab 1.5 tundi üle päeva mittevägivaldseid mänge. Multikavaatamist me siiani piiranud ei ole, kuid nüüd otsustasime ka sellele oma ajalimiidi panna. Hommikul ja õhtul umbes tund aega, mitte rohkem. Ja ikka kokkuleppel lapsega.
4. PÄIKE, ÕHK ja VESI
Veesõber on Oliver lapsest saadik ja praegugi käib ta ujumistrennis. Vesi lõõgastab ja toniseerib. Päikse ja õhu kätte läheme samuti nii tihti kui võimalik, taas üks võimalus ka telekas kinni panna.
5. UNEJUTT ja UNE-EELSED JUTUAJAMISED
Nendega jätkame, sest need aitavad säilitada head suhet ja omavahelist kontakti. Unejutu näol on sellel kõigel lisaväärtus.
6. PEREMÄNGUD
Lauamängud, peitus, tagaajamine vms, kus saab nalja ja naerda. Kui laps aga mängu ei naudi, sest näeb, et hakkab kaotama? Meie oleme kasutanud eelnevat kokkulepet - kõik naudivad mängu ja meil on ühine pereaeg. Samuti sõbralikku ja konkreetset mängu lõpetamist juhul, kui näeme, et laps ei suuda lõpuni mängida ja muutub tujukaks.
7. MINU ENESEKRIITIKA
Vaatasin peeglisse - jah, mul on endale kõrged nõudmised ja ma olen enesekriitiline. Ka seda blogi kirjutades teen ühte postitust mitu korda ümber - kuid ehk ka nüüd minu puhul, teeb harjutamine meistriks ja olen julgem nii (kirja)vigu tegema kui neid parandama. Ega niisama öelda, et lapsed on meie suurimad õpetajad.
8. KIITMINE ja TOETAMINE
Vanemana on raske vaadata, kui laps ei ole endaga rahul või kurvastab asjade pärast, mis ei ole minu arvates seda väärt. Võid tunda, et oled ise süüdi ja mõelda, kus midagi valesti sai tehtud. Ma ei mõtle, et peaks nüüd igat lapse tegu ja nägu märkama hakkama, kuid sellel ajal kui toetan ja kiidan, olen lapse jaoks olemas. Istun tema juures, vaatame koos näiteks multikat, hoian teda kaisus ja ütlen talle, et ta on mulle kallis.
Inspiratsiooniallikas:
http://www.growingupeasier.org/index.php?main_page=page&id=123&chapter=2
Kommentaarid
Postita kommentaar