Tint kirjutab...

Lein on protsess, millega seostub meile eelkõige surm ja kaotus. Harvem räägitakse leinast, kui oleme otsustanud millestki või kellestki loobuda, leppida olukorraga, lahti öelda, muutuda, muuta. Iga muutus elus võib endaga tuua kaasa leina - igatseme vana ja turvalist tagasi, et kõik oleks jälle paigas. Lein kisub meid mugavusstsoonist välja ja isegi kui teame, et muutus on meile lõppkokkuvõttes kas kasutoov (näiteks suitsetamisest loobumine või kurnava suhte lõpetamine) või kahjuks paratamatu (haigused ja surm, aga ka lapse ülikooli saatmine, töökaotus või kolimine), vajame aega, et kohaneda ja leppida.  Leinal arvatakse olevat omad staadiumid ( vt. Kübler-Ross ). On erinevaid lähenemisi, mille alusel kestab lein 7 päeva kuni 7 aastat. Ei ole ühest vastust, kui pikalt on õige leinata, see on individuaalne ja oleneb sellest, mis juhtus, miks leinatakse. Pigem on oluline teadvustada, et lein on loomulik ning märgata, kui oleme leina "kinni jäänud", klammerdunud millessegi

Tahame või ei taha, meil kõigil on oma arusaam sellest, kuidas oleks õige ja hea elada, toituda, liikuda, suhelda jne, nii ka minul. Mida rohkem ja paremini olen iseendaga rahul ja sõber, seda lihtsam on elada ja tunda, et mingeid põhimõtteid ei ole üldse vaja. Kui aga elulaev mingil põhjusel kõikuma lööb, on hea ja toetav neid endale jälle meelde tuletada. Põhimõte nr 1 - ole normaalne! Olen kindel, et kõigil inimestel, ka neil, kes pakatavad tervisest ja tervislikest eluviisidest, on omad nõrkushetked ja libastumised. Nad lihtsalt on enda jaoks selgeks mõelnud, et ennast ei ole vaja selle eest maha teha. Mõtetega tuleb koostööd teha, ainult nii saab endaga hästi läbi saada. Õnnelik olles kaob söögiisu tahaplaanile, miks? Sest keha on õnnehormooni paksult täis ja toitumine muutub normaalseks igapäevategevuseks. Stress, närvilisus, negatiivsed emotsioonid, pinged, ootustele vastamine, lein jms on loomulikud elu osad, neid pole vaja toiduga lämmatada. Kui seda teadvustame, on k

Meil ei ole oma varasest lapsepõlvest teadlikke mälestusi. Me ei mäleta, kuidas me sündisime, kuidas vanavanemad meid nähes rõõmustasid või kuidas naabri koer meid aia tagant oma haukumisega niivõrd ehmatas, et püksi pissisime. Kuidas olime õnnetud ja hirmul, olles ära lõhkunud emale kalli vaasi või kuidas mõjus meile vanemate lahutus. Enamikul inimestest algavad mälestused umbes 4.-st eluaastast, sellele eelnenud aega võime vaadata fotodelt või kuulda teistelt.  Ja ometi on need mälestused ajus olemas, me lihtsalt ei mäleta neid. Meie teadvus ja mälu on nõnda ehitatud, et iga päev uute teadmiste ja kogemuste lisandudes eelmised taanduvad - igapäevatoimetustes meil pole vaja neid mäletada. Kuid tahame me või ei taha, keha mäletab, pannes meid olukordadesse, mis on elementaarsed, nagu kõndimine või nägude ära tundmine, aga ka sellistesse, millele me ei oska tähendust või selgitust anda. Viimased võivad põhjustada meile igapäevast ebamugavustunnet ning enamasti püüame me nendega kas