Tint kirjutab...

Digipöörasus on vallutamas Eestit, nakatades lapsi ja noori kui viirus, millele piiri panna saavad ainult täiskasvanud. Olukorda raskendab aga see, et tegemist on nii uue viirusega, et vanemad pole seda ise põdenud, selle ohtude ja tüsistustega ei olda kursis. Veelgi enam - lapsevanemad on valmis usaldama lapsi viiruse meelevalda, mille sisu, mõju ja tagajärgede kohta neil tegelikult põhjalikumad teadmised puuduvad, kuid see ei vabasta vastutusest.  Sõltuvus ei teki üleöö Sõltuvus on tervislik seisund ja sellel on omad kriteeriumid: Tung ja soov tarbida on väga tugev, nii tugev, et suhted, kohustused, huvid ja muu elu on väärt ohverdamist.  Kogust kontrollida ise ei suuda. Kui teised tahavad kontrollida, siis ollakse vihased ja süüdistatakse neid segamises ja kõige ilusa ära rikkumises ning soovitakse, et neid rahule jäetaks. Tarbimise lõpetamisel või vähendamisel tekib võõrutusseisund. Tarbija on apaatne, tujukas, ei leia tegevust, usub, et ainult edasine tarbimine aitab t

Ei ole mingit kahtlust, et füüsilise haiguse puhul reageerime kiirelt ja soovime lapsele leida parimat võimalikku ravi. Vaimsete probleemide puhul kiputakse aga ootama ja mõtlema, et ehk on ealised iseärasused, mis lähevad mööda. Kasvab välja. Läheb üle. Samas ei ole mingit objektiivset alust, miks peaks vaimseid haigusi füüsilistest eristama, keha on ju tervik, vaimne haigus on ka füüsiline. Ometi vaevleb suur hulk teismelisi depressiooni sümptomite käes, saamata isegi aru, mis nendega toimub. Nii nagu me aitame last ja võtame tema haigust tõsiselt, kui tal on astma või diabeet või käeluumurd, peame seda tegema ka siis, kui tundub, et midagi on valesti, kuid "see kõik on ju tema peas ja vanuses kinni".  Müüt nr 1 - Tujukus ja trotslikkus käib teismeea juurde Teismelised otsivad iseennast ja loodavad nendes otsingutes täiskasvanu toele ning hoolimisele. Jah, tuju võib kõikuda ja asjad närvi ajada, kuid see ei ole reegel. On leitud, et 85% teismelistest elab selle are