Tint kirjutab...

Mida väiksem on laps, seda vähem oskab ta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi sõnadesse panna, ta väljendab ennast läbi käitumise. Väikelapsed ei oska öelda: "ma väga igatsesin su järele täna lasteaias" või et "ma tajun, et sa oled väsinud, on tööl midagi pahasti?" Selle asemel hakkavad nad veiderdama, jonnima, muutuvad sõnakuulmatuks, venitavad tegevustega jms. Vanuse kasvades kasvab lapse elukogemus ja arusaam maailmas toimuvast. Sammhaaval tekib arusaamine enda ja teiste vajadustest. Analüüsima ja ennast teiste olukorda panema õpib laps aga alles murdeea saabudes, nii 11-12 aasta vanuses. Väikelaps tajub, et tema on maailma keskpunkt, arvates, et lähedased inimesed on tema lähedal selleks, et rahuldada kõiki soove ja vajadusi võimalikult kiiresti. Ta ei oska mõtestada olukordi läbi teiste inimeste vaatevinkli. Laused "emme on ka väsinud", "käitu ilusti, muidu magustoitu ei saa", või "ära ole selline kadekops", ei jõua neile kohale,

Järjest rohkem on Eesti kodudes nutiseadmeid ja koolides neid lapsi, kes ei suuda keskenduda koolitööle. Nutimaailmas elatakse ka siis, kui nina parajasti vihikus matemaatikaülesannet lahendamas. Õpilased on online tundide ajal. Tunnist küsitakse luba wc-sse minna, et viimaseid "uudiseid" lugeda. Kooli jõutakse väsinult (vahel ei jõuta ka), sest kogu vaba aeg kulub kuskile ära ning uneajast on vaja tšättida ja sheerida ja säutsuda ja laikida ja kommida ja mänge mängida. Nutimaailm on nii vaheldusrikas ja põnev, et koolis antavad teadmised tunduvad aeglased ja igavad, aju ei suuda nii kiirelt ümber lülituda ja nõuab kiireid impusse edasi. Lõpptulemusena väsitab see lapse organismi aga nii ära, et tulemuseks on terviseprobleemid - peavalu, ärrituvus, keskendumisraskused, lihaspinged jms.  Beebist peale nutikas Mu noorem poeg oli umbes aastane, kui ta ära jagas, et telefonis on muud ka lisaks sellele, et see kõrva juurde pannakse. Tegime temast videosid ja näitasime pärast