Hea põhjus ennast halvasti tunda?
Käisin hiljuti Aafrikas. Kohalike elu Zanzibaril pole võrreldav meie igapäevaeluga. Raha ja tööd on vähe, majad külades on meie mõistes prügihunnikute ja kolaga ümbritsetud hurtsikud, nutiseadmeid või muud tehnikat eriti pole, elekter käib pidevalt ära, kraanivesi on must ja juua seda ei tohi, supermarket meenutab kehvemapoolset turuletti, süüakse peamiselt riisi ja kala ning teed on nii auklikud, et eurooplane keelduks seal oma autot lõhkumast. Küsisin mind ringi sõidutanud taksojuhilt, kas minul psühholoogina seal tööd oleks. Ta vastas üsna kiirelt ei, sest rahva teadmised vaimse tervise probleemidest on üsna kasinad, muremõtetest saadakse üle usu ja kogukonna toel ning psühholoogi teenus oleks tõenäoliselt enamikele rahaliselt kättesaamatu. „Pole nagu head põhjust ennast halvasti tunda, ütles ta“. Pole vaja kiirustada ega konkureerida, sotsiaalmeedias tuntust koguda või eliitkooli sisse saada. Pole tähtaegu, mis öösel magada ei laseks või liigsest nutiseadmete kasutamisest tingitud