Tint kirjutab...

Gary Chapman kirjutab raamatus "Armastuse 5 keelt lastele", et lapse emotsionaalne pagas tuleb täita enne, kui hakata õpetama või distsipliini nõudma. Armastusega täidetud pagasiga laps allub vanema juhatusele tõrkumata, tunneb ennast turvaliselt ja väärikana, tema enesehinnang on adekvaatne. Kuid kuidas olla kindel, et räägime lapsega ikka ühte armastuse keelt ning et me lapsele enda keelt vägisi peale ei suru? Oleme ju kõik kuulnud lugusid naistest, kes kurdavad, et mees neid ei armasta, sest ta pole seda peale abiellumist kordagi öelnud. Küll aga toob mees naisele lilli, teeb tähelepanelikke kingitusi, teeb hommikuti kohvi jms. Naisele on omane kasutada sõnade, mehele kingituste keelt. Armastus jõuab aga kohale alles siis, kui oleme õppinud ära teise inimese keele.  Chapman arvab, et armastuse keeli on 5 ning et igal inimesel on omad eelistused. Need keeled on füüsiline puudutus, julgustavad sõnad, kvaliteetaeg, kingitused ja abistamine. Allpool on kirjeldatud kõigi

Iga päev läheb meie ümber keegi lahku, kolib ära, suundub välismaale tööle ja/või elama, leiab uue armastuse, kolib kokku jne. Suhted algavad, kestavad, purunevad, lõpevad ja muudavad kuju. Ning see kõik on hoopis teistmoodi, kui kaasatud on teise osapoole laps(ed). Olen lugenud mitmeid kasuisade edulugusid ning kindlasti ja õnneks neid jagub. Kasuisa peetakse tihtipeale katki läinud pere päästjaks, heategijaks (mõtle, "teise ringi" naine sai uue mehe, lapsed said uue issi, pere majanduslik olukord paranes jms), kes teeb naise ja laste heaolu nimel ümber oma tuleviku-, investeerimis- ja vaba aja plaanid. Üllas ja isetu tegu see kasuisaks hakkamine. Minu silm ja kõrv on aga aastatega treenitud nägema ja kuulma ülla ja isetu välise koore alla. Neid koorealuseid mõtteid tahangi jagada.  Üleöö lapsevanemaks Sa oled ammu oma ellu oodanud seda õiget, elu armastust nagu nad ütlevad. Ühel heal päeval tutvudki ilusa, lummava ja usaldusväärse teise poolega. Käite kohtamas, veed

Eelmisel õppeaastal vajas nõustamiskomisjoni otsust 7500 last. See tähendab seda, et need lapsed on haridussüsteemi silmis erivajadusega. Mingi vajadus, lähtuvalt kas tema arengust või arendamata jätmisest vajab spetsialistide sekkumist, lahendusi ja abi, olgu selleks siis tasandusrühm lasteaias, koolipikendus, väikeklass vms. See trend on tõusev. Häiritud psüühikaga ja psühholoogilist-eripedagooglist-logopeedilist sekkumist vajavaid lapsi tuleb juurde. Miks? Kuulasin eelmisel nädalal eripedagoog Ülle Kuusiku kursust koolieeliku vaimsest arengust ning mõtteid ja tundeid tekkis palju. Sõnum ühiskonnale (lapsevanematele) peaks aga olema üheseltmõistetav -  laps vajab õpetamist ja arendamist . See ei ole lapsevanema privileeg, vaid kohustus. Õpi-, suhtlemis- ja mänguoskused ei kandu geneetiliselt üle ega ole ainult lasteaia või kooli pärusmaa. Laps peab arenedes ja õppides saama nii stiimuleid (et tal tekiks soov pingutada) kui tagasisidet (soorituse õnnestumise või vajaduse järgi uu

Digipöörasus on vallutamas Eestit, nakatades lapsi ja noori kui viirus, millele piiri panna saavad ainult täiskasvanud. Olukorda raskendab aga see, et tegemist on nii uue viirusega, et vanemad pole seda ise põdenud, selle ohtude ja tüsistustega ei olda kursis. Veelgi enam - lapsevanemad on valmis usaldama lapsi viiruse meelevalda, mille sisu, mõju ja tagajärgede kohta neil tegelikult põhjalikumad teadmised puuduvad, kuid see ei vabasta vastutusest.  Sõltuvus ei teki üleöö Sõltuvus on tervislik seisund ja sellel on omad kriteeriumid: Tung ja soov tarbida on väga tugev, nii tugev, et suhted, kohustused, huvid ja muu elu on väärt ohverdamist.  Kogust kontrollida ise ei suuda. Kui teised tahavad kontrollida, siis ollakse vihased ja süüdistatakse neid segamises ja kõige ilusa ära rikkumises ning soovitakse, et neid rahule jäetaks. Tarbimise lõpetamisel või vähendamisel tekib võõrutusseisund. Tarbija on apaatne, tujukas, ei leia tegevust, usub, et ainult edasine tarbimine aitab t

Ei ole mingit kahtlust, et füüsilise haiguse puhul reageerime kiirelt ja soovime lapsele leida parimat võimalikku ravi. Vaimsete probleemide puhul kiputakse aga ootama ja mõtlema, et ehk on ealised iseärasused, mis lähevad mööda. Kasvab välja. Läheb üle. Samas ei ole mingit objektiivset alust, miks peaks vaimseid haigusi füüsilistest eristama, keha on ju tervik, vaimne haigus on ka füüsiline. Ometi vaevleb suur hulk teismelisi depressiooni sümptomite käes, saamata isegi aru, mis nendega toimub. Nii nagu me aitame last ja võtame tema haigust tõsiselt, kui tal on astma või diabeet või käeluumurd, peame seda tegema ka siis, kui tundub, et midagi on valesti, kuid "see kõik on ju tema peas ja vanuses kinni".  Müüt nr 1 - Tujukus ja trotslikkus käib teismeea juurde Teismelised otsivad iseennast ja loodavad nendes otsingutes täiskasvanu toele ning hoolimisele. Jah, tuju võib kõikuda ja asjad närvi ajada, kuid see ei ole reegel. On leitud, et 85% teismelistest elab selle are

Depressioonist on saanud käibefraas, see on nagu ühine nimetaja igapäevaelu stressirohketele sündmustele. Tänapäeva kiire-hõivatud-edumeelse-online ühiskonna osa (millest kuni 10% põeb depressiooni), mida tihtipeale varjatakse.  Miks? Sest depressioon ei ole staatussümbol, see on tervislik seisund. Ja edumeelne inimene ei ole haige ega väsinud ega närviline, ammugi mitte omaette või kurb. Kui tal ka on depressioon, siis püüab ta seda varjata. Kuid tal ei õnnestu see, allpool toodud märgid reedavad. Mis viitab varjatud depressioonile 12-17 aastaste tüdrukute silme läbi? 1. Isolatsioon Jah, ma olin varem seltsiv, käisin sõpradega väljas, suhtlesin ja olin "pildil" (selfied jms), nüüd olen suht kadunud, igas mõttes. Leian erinevaid põhjuseid, miks olla kodus omaette. Lõikan ennast ära muust maailmast, puudun koolist, ei vasta telefonidele ega lähedaste püüdlustele minuga kontakti saada. Miks? Sest ma olen väsinud - surmväsinud. Suhtlemine väsitab, igasugune kontakt väsi

19. mail 2015 toimus TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teabepäev maakondade nõustamiskomisjonidele. Päevakorras oli kliiniku töökorra tutvustus, erialaarstide pikad järjekorrad, laste uurimist-hindamist-diagnoosimist ja psühhiaatrite poolt kirjutatud tõendite tõlgendamist puudutavaid teemasid. Igal aastal diagnoositakse Eesti psühhiaatrite poolt üle 6000 uue haigusjuhu, lisaks varasematele haiguslugudele. Lastepsühhiaatreid on kokku nii 20 ringis, igas maakonnas polegi. Miks nii vähe? Sellepärast, et vahepeal otsustati spetsialiseerumine lastepsühhiaatriale õppekavast aastateks välja jätta. Nii nagu kaotati ära lastearstid ja lasteneuroloogid. Vajadus kõigi kolme eriala järele on ühiskonnas aga jätkuvalt väga suur. Miks selline otsus tehti, ei ole minule hetkel teada.  Tuttav lastepsühhiaater võib päevas vastu võtta kuni 20 patsienti, absurd eks, abivajajaid on lihtsalt nii palju. Arvutage ise, kui palju siis reaalselt ühele lapsele aega jääb. Lapse hindamine ja diagnoosimin

Küll oleks lihtne, kui tervisehäda ilmnedes saaks seda ravida nagu "Leiutajateküla Lotte" filmi mesilane - üks nõel ninna ja asi korras. Oma töös olen palju kokku puutunud vanematega, kes lahendusi otsides käivad läbi kõik tervisega seotud spetsialistid - perearst-psühhiaater-neuroloog-tervendaja-posija-psühholoog-terapeut-jms. Igaüks neist uurib last vastavalt oma väljaõppele ja kogemusele ning annab abi, laiutab käsi või suunab edasi. Üldjuhul pöördutakse perearsti poole esimesena, tema pädevuses on vastavalt probleemile lapsele ravi määrata ja/või vajadusel edasi suunata.  Enne spetsialistiringile minekut tasuks pilk peale visata alljärgnevale tekstile - ma ei mäleta, kust see minuni jõudis, kuid abi probleemide selekteerimisel on sellest olnud. Olen algteksti aastate jooksul ise täiendanud ja kohandanud, sest laste tervisehädad arenevad ja muutuvad kiiremini kui meditsiinisüsteem ja ülikoolitarkused. Kõige üldisemalt on tegemist soovitustega, kuhu pöörduda siis, kui

Mitte alati ei paista lapse stress välja uste paugutamise, nutu, ema külge klammerdumise või jonnihoogude näol. On lapsi, kes toimetavad vaikselt edasi, andmata märku ebamugavusest või pingest ning sellisel juhul annab lapse organism märku, et midagi on viltu. Millised on enamlevinud stressiilmingud lastel? Allpooltoodud punktid on aja jooksul kirja pandud kogemused minu tööst laste ja peredega. Kuidas aru saada, kas lapsel on stress? Väikelaps: Laps on pahur ja tige, jonnib vanematega, protestib igapäevaste toimingute vastu ja kohe kutsub endaga pahandama. Vaatamata potil käimisele hakkab laps öösiti jälle voodisse pissima. Laps hammustab ja lööb, on muutunud agressiivsemaks. Laps on endasse tõmbunud ja vaikne. Kõrvalt tundub küll, et kõik pole korras, kuid laps ei oska analüüsida, mis temaga toimub. Laps hakkab tahtma vanemate kaissu ning keeldub omaette magamast. Laps nõuab enne magamajäämist veel ühte unejuttu, juua, pissile, veel juua, natuke süüa jne. Laps ärkab

Mida väiksem on laps, seda vähem oskab ta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi sõnadesse panna, ta väljendab ennast läbi käitumise. Väikelapsed ei oska öelda: "ma väga igatsesin su järele täna lasteaias" või et "ma tajun, et sa oled väsinud, on tööl midagi pahasti?" Selle asemel hakkavad nad veiderdama, jonnima, muutuvad sõnakuulmatuks, venitavad tegevustega jms. Vanuse kasvades kasvab lapse elukogemus ja arusaam maailmas toimuvast. Sammhaaval tekib arusaamine enda ja teiste vajadustest. Analüüsima ja ennast teiste olukorda panema õpib laps aga alles murdeea saabudes, nii 11-12 aasta vanuses. Väikelaps tajub, et tema on maailma keskpunkt, arvates, et lähedased inimesed on tema lähedal selleks, et rahuldada kõiki soove ja vajadusi võimalikult kiiresti. Ta ei oska mõtestada olukordi läbi teiste inimeste vaatevinkli. Laused "emme on ka väsinud", "käitu ilusti, muidu magustoitu ei saa", või "ära ole selline kadekops", ei jõua neile kohale,