Lähtugem normist, mitte patoloogiast!
Aastavahetuse eel on kombeks teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Analüüsida tehtut ja teha plaane, et uus aasta ikka lennukam, parem ja õnnelikum tuleks. Pühendan oma postituse kõikidele, kes miskitpidi lastega seotud, sest see, millest kirjutan, on hinges kriipinud juba mõnda aega ning selle sisu kokkuvõtvalt on järgmine: Kõik teie, kes te ei ole õppinud psühhiaatriteks ega kliinilisteks psühholoogideks, PALUN LÕPETAGE LASTE DIAGNOOSIMINE! Mõned näited: Mingi häire sellel lapsel igal juhul on, selles ma ei kahtlegi! No sa vaata teda, see ei ole ju normaalne! No see laps on küll autist, see on ikka väga imelik, et ta mängib niimoodi juba mitmendat päeva tükk aega ühe ja sama puslega. Oled Sa kindel, et ta pole Asperger? Niimoodi kõikide automarkide nimetusi meelde jätta ja ainult autodest huvituda ei ole ikka normaalne. See poiss on täiesti hüperaktiivne, no vaata kuidas ta niheleb ühe koha peal. 5. aastane peaks ikka suutma juba rahulikult ühe koha peal istuda. Mina küll