Tint kirjutab...

Küll oleks lihtne, kui tervisehäda ilmnedes saaks seda ravida nagu "Leiutajateküla Lotte" filmi mesilane - üks nõel ninna ja asi korras. Oma töös olen palju kokku puutunud vanematega, kes lahendusi otsides käivad läbi kõik tervisega seotud spetsialistid - perearst-psühhiaater-neuroloog-tervendaja-posija-psühholoog-terapeut-jms. Igaüks neist uurib last vastavalt oma väljaõppele ja kogemusele ning annab abi, laiutab käsi või suunab edasi. Üldjuhul pöördutakse perearsti poole esimesena, tema pädevuses on vastavalt probleemile lapsele ravi määrata ja/või vajadusel edasi suunata.  Enne spetsialistiringile minekut tasuks pilk peale visata alljärgnevale tekstile - ma ei mäleta, kust see minuni jõudis, kuid abi probleemide selekteerimisel on sellest olnud. Olen algteksti aastate jooksul ise täiendanud ja kohandanud, sest laste tervisehädad arenevad ja muutuvad kiiremini kui meditsiinisüsteem ja ülikoolitarkused. Kõige üldisemalt on tegemist soovitustega, kuhu pöörduda siis, kui

Mitte alati ei paista lapse stress välja uste paugutamise, nutu, ema külge klammerdumise või jonnihoogude näol. On lapsi, kes toimetavad vaikselt edasi, andmata märku ebamugavusest või pingest ning sellisel juhul annab lapse organism märku, et midagi on viltu. Millised on enamlevinud stressiilmingud lastel? Allpooltoodud punktid on aja jooksul kirja pandud kogemused minu tööst laste ja peredega. Kuidas aru saada, kas lapsel on stress? Väikelaps: Laps on pahur ja tige, jonnib vanematega, protestib igapäevaste toimingute vastu ja kohe kutsub endaga pahandama. Vaatamata potil käimisele hakkab laps öösiti jälle voodisse pissima. Laps hammustab ja lööb, on muutunud agressiivsemaks. Laps on endasse tõmbunud ja vaikne. Kõrvalt tundub küll, et kõik pole korras, kuid laps ei oska analüüsida, mis temaga toimub. Laps hakkab tahtma vanemate kaissu ning keeldub omaette magamast. Laps nõuab enne magamajäämist veel ühte unejuttu, juua, pissile, veel juua, natuke süüa jne. Laps ärkab