Laste käitumise varjatud sõnumid

Mida väiksem on laps, seda vähem oskab ta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi sõnadesse panna, ta väljendab ennast läbi käitumise. Väikelapsed ei oska öelda: "ma väga igatsesin su järele täna lasteaias" või et "ma tajun, et sa oled väsinud, on tööl midagi pahasti?" Selle asemel hakkavad nad veiderdama, jonnima, muutuvad sõnakuulmatuks, venitavad tegevustega jms. Vanuse kasvades kasvab lapse elukogemus ja arusaam maailmas toimuvast. Sammhaaval tekib arusaamine enda ja teiste vajadustest. Analüüsima ja ennast teiste olukorda panema õpib laps aga alles murdeea saabudes, nii 11-12 aasta vanuses.

Väikelaps tajub, et tema on maailma keskpunkt, arvates, et lähedased inimesed on tema lähedal selleks, et rahuldada kõiki soove ja vajadusi võimalikult kiiresti. Ta ei oska mõtestada olukordi läbi teiste inimeste vaatevinkli. Laused "emme on ka väsinud", "käitu ilusti, muidu magustoitu ei saa", või "ära ole selline kadekops", ei jõua neile kohale, sest nad lähtuvad oma sisemisest heaolust. Kui heaolutunne kaob, tahavad nad seda kiirelt tagasi saada.  Nii mõtlebki laps: "Okei, ole väsinud, aga tule nüüd minuga mängima", või "Jää koos minuga lasteaeda, ma ei taha, et sa tööle lähed". 

• 4-aastane Mariliis istub lasteaia rühmaruumis, kaasa võetud Lotte kaisukas tugevasti kaenlasse surutud ja nuuksub. Õpetaja korraldustele ei reageeri, teeb mis tahab, sõna ei kuula. Vahepeal jonnib ja karjub, kuid enamuse ajast on vaikselt omaette, teiste lastega ei seltsi. Õue minek on omaette teema, sest seal kipub ta ära jooksma ning kasvatajatel on tükk tegemist tema kinni hoidmisega. Mariliis on lasteaias käinud 3 kuud. Kodus on Mariliisil noorem õde ja ranged ning töökad vanemad, kes nõuavad lastelt korda ja ei saa aru, mis siis nüüd lahti on. Õpetajad on samuti nõutud. Mis nende toreda lapsega juhtunud on? Äkki  on ta hüperaktiivne või hoopiski depressioonis?

Lapse tujukus ja muutunud käitumine ei viita mitte algavale psüühikahäirele, vaid sellele, et lapsel on mure, millega ta ise toime ei tule. Uued olukorrad tekitavad lapses segadust ja hirmu. Laps ei vaja palju - kuid kui ta käitub häirivalt, on meie ülesanne lapsevanemate ja täiskasvanutena midagi ette võtta.

3 lapse peamist vajadust, mis tunduvad lapsevanemate jaoks nii lihtsad, 

et need kipuvad ununema.

• Füüsiline lähedus -  kaisus olemine, kallistamine, koos pikutamine, poiste puhul ka maadlemine, lapsevanema otsas turnimine. Füüsiline lähedus paneb organismi tootma neid hormoone, mis aitavad inimesel olla rõõmus ja tegus. Kui laps tuleb vanema juurde ja teeb talle füüsiliselt haiget - näpistab, kisub riietest või juustest - on see märk tähelepanu nõudmisest. See ei õigusta lapse käitumist, vaid tuleks teadmiseks võtta. "Ja kui lapsel ei saagi kaisus olemisest isu täis, mida ma siis teen?", küsis üks ema. Tavaliselt saab, kuid võib juhtuda, et laps hakkab vanemat kontrollima - tahab veel ja veel - "emme tee seda, emme ole siin, emme ära mine sinna" - on nagu täitmatu kaev. Siis aitab päevaplaani koostamine ja kokkulepete tegemine - laps teab, et näiteks iga päev pärast lasteaeda kuni õhtusöögini on lapsevanem tema päralt. Alguses võib laps protestida - aga me ju tahamegi, et nendest kasvaksid oma arvamust omavad täiskasvanud.

• Aeg - ole lapse jaoks olemas, kuula teda, veereta koos temaga autosid, tee klotsidest torni, värvi koomiksitegelaste pilte, käi tema trenne vaatamas. Töötamine ja koristamine (peamised vabandused, mida lapsevanemad toovad) ei tohi täiskasvanu peas muutuda kunagi lapsest tähtsamaks. Põrand ei muutu sõnakuulmatuks paharetiks, kui ta paar päeva kauem pesemata on, küll teeb seda laps, sest tema närvisüsteem vajab vanemapoolset tähelepanu, et rahuneda ja maailma asjadega toime tulla. Tulevikus, kui lapsed suured, võime istuda oma puhtusest läikivas kodus ja taga igatseda aega, et tuleks ometi keegi ja viskaks trennikoti keset põrandat ning teeks klaasist lauale mõned näpujäljed. 

• Turvaline täiskasvanu - kes ütleb lapsele, et lahendused on olemas, kes võtab kaissu, kes ütleb, millal tuleb magama minna ja millal sööma tulla. Kes õpetab, kuidas elus asjad käivad. Meenuta oma lapsepõlve, millist täiskasvanut sa igatsesid enda kõrvale, kui sul oli kehv - kindlasti ei olnud see näägutav-pahandav-etteheitev-tagantjärele targutav täiskasvanu. Igatsesid ikka sellist, ütleks, et vaatame koos, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Loomulikult peab lapsi kasvatama ja reeglitest kinni pidamise nõudmine käib selle juurde, kuid kõike seda saab teha armastavalt ja toetavalt. 

Ja kui ikka tundub, et enda mõistus on otsas ja lahendust ei paista, lapsest enam jõud üle ei käi ning räägi või ära räägi, nagu peaga jookseks vastu seina, siis tasuks muret jagada ja nõu pidada. Teinekord piisab, kui keegi ära kuulab või oma sarnast kogemust jagab.

Mis Mariliisi puhul aitas? Õpetajad hakkasid last sülle võtma, pakkusid talle lohutust ja tegid pai, näitasid, et nad mõistavad, et lapsel on raske kohaneda ning kinnitasid, et kõik saab korda, isegi kui praegu on raske ja emme igatsus on väga suur, siis iga päevaga läheb lihtsamaks.

Lõpetuseks üks tore pildike toredate mõtetega.