Millal kiirustada psühhiaatri vastuvõtule?

19. mail 2015 toimus TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teabepäev maakondade nõustamiskomisjonidele. Päevakorras oli kliiniku töökorra tutvustus, erialaarstide pikad järjekorrad, laste uurimist-hindamist-diagnoosimist ja psühhiaatrite poolt kirjutatud tõendite tõlgendamist puudutavaid teemasid.

Igal aastal diagnoositakse Eesti psühhiaatrite poolt üle 6000 uue haigusjuhu, lisaks varasematele haiguslugudele. Lastepsühhiaatreid on kokku nii 20 ringis, igas maakonnas polegi. Miks nii vähe? Sellepärast, et vahepeal otsustati spetsialiseerumine lastepsühhiaatriale õppekavast aastateks välja jätta. Nii nagu kaotati ära lastearstid ja lasteneuroloogid. Vajadus kõigi kolme eriala järele on ühiskonnas aga jätkuvalt väga suur. Miks selline otsus tehti, ei ole minule hetkel teada. 

Tuttav lastepsühhiaater võib päevas vastu võtta kuni 20 patsienti, absurd eks, abivajajaid on lihtsalt nii palju. Arvutage ise, kui palju siis reaalselt ühele lapsele aega jääb. Lapse hindamine ja diagnoosimine ei ole leivaost, et seisad riiuli ees, loed pakendi infolehti ja lõpuks valid sobiva. Tööpäevad on pikad ja töö ei lõpe pelgalt vastuvõtuga, hiljem tuleb täita arvutis digilugu ja koostada raviplaan. Töö on pingeline ja vastutusrikas. 

Miks on ravijärjekorrad nii pikad? 

Madis Parksepp, TÜK psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaater tõi lisaks arstide vähesusele välja veel ühe olulise aspekti. Nimelt vanemate hirmu, et nende lastel on midagi viga. Laps on liiga aktiivne, lööb ja hammustab, on jonnakas ja sõnakuulmatu, käitub halvasti, ei viitsi õppida või on muidu laisk. Parksepp rõhutas, et on 4 olulist psüühikahäiret, mille puhul tuleb kiiresti tegutseda, kõik muu annab natuke järjekorras oodata. Samuti rõhutas Parksepp, et maakondadesse on loodud Rajaleidja keskused, kuhu saab tasuta abi saamiseks pöörduda kõigi eelnimetatud probleemide - käitumise ja õppimisega seotud probleemide korral. Rajaleidja spetsialist võib olla vahelüliks ja hindajaks, kas laps vajab tõesti psühhiaatrilist sekkumist või saab olukorda lahendada ka uute oskuste õpetamise, vanemate harimise või lasteaiaga/kooliga koostööd tehes. Samuti on osades maakondades Vaimse tervise kabinetid, kus samuti spetsialistid tööl ning järjekorrad lühemad. See lühendab nii ravijärjekordi kui ka laseb arstidel tegeleda raskete ning kiiret sekkumist vajavate seisunditega. Millised need 4 siis on? Haigusseisundite kirjeldused on kirja pandud minu teadmistele ja kogemustele tuginedes, infoallikatele on allpool viidatud.

1. Psühhoosid

Esmasele psühhoosile viitavad sümptomid võivad olla eemale tõmbumine suhtlemisest, huvi kadumine varasemalt meeldinud tegevuste vastu, sulgumine oma mõtetesse ja tuppa. Laps on hajameelne, nagu kusagil ära, temaga on keeruline kontakti saada. Samas võib laps muutuda kahtlustavaks ja umbusklikuks. Ka emotsionaalsus muutub - võib tekkida ükskõiksus, ebaadekvaatsed reaktsioonid, kiire ärritumine ja ärevus. Ka unevajadus võib oluliselt muutuda. Jah, need sümptomid võivad viidata ka meeleoluhäirele, mis nõuab samuti kiiret reageerimist. Põhjalikumalt saab psühhoosi kohta lugeda näiteks lehelt lehelt www.peaasi.ee. 

2. Söömishäired

Seda, et laps on hõivatud mõtetega toidust, on raske avastada, sest teise inimese sisse ju ei näe ja alguses ei pruugi keegi aru saada, et lapsel on ülemäärane mure oma kehakaalu ja välimuse pärast.
Eristatakse kahte peamist häiret - anoreksiat (enda toidust ilma jätmine, uskumine, et ollakse paks olenemata kaalunumbrist ja peegelpildist) ja buliimiat (soov kehakaalu kontrolli all hoida oksendamise, lahtistite võtmise ja rohke trenniga). Haiguse all peituvat perfektsionismi, madalat enesehinnangut ja soovi ümbritsevat elu (nt hindeid, sõprussuhteid, vanemate tülisid jms) enda kontrolli all hoida ei osata näha kui ohumärki algavast toitumishäirest. Kehakaal võib tunduda lapsele ainuke asi, mida ta suudab kontrollida. Jälile saab siis, kui päriselt võtta aega ja jälgida mida, millal ja kui palju laps sööb ning kui kiiresti pärast söömist wc-sse või oma tuppa läheb ja mida ta seal siis edasi teeb. On juhus, kus juba ravil olev laps oksendas salaja oma toas kappi prügikoti sisse ning keegi ei saanud aru, miks laps ei parane. Silm tasub peal hoida ka lastel, kes katsetavad uute toitumissuundade või dieetidega. Uurida, miks nad seda teevad ning panna tähele, kuidas lapsel tegelikult läheb - uurida sõpradelt, treeneritelt ja õpetajatelt, kui laps muidu ei räägi. Noored inimesed võivad iseenda leidmise ühe viisina valida toitumissuundi, mis ei viita häirele, vaid võimaldab neil katsetada erinevaid lähenemisi. Ohumärgiks on ülemäärane hõivatus igasugustest toitumisega seotud teemadest, mis võib omakorda viia sellise toitumishäire nagu ortoreksiani (äärmuslik soov toituda tervislikult). 

3. Enesevigastamine ja/või enesetapumõtted

Ennast vigastava lapse sees on nii tugev ja väljakannatamatu emotsionaalne valu, ärevus, äng, tühjuse ja pingetunne, et ta tajub, et kui ta endale haiget teeb, siis pinge väheneb. See tundub lapse jaoks antud hetkel ainsa päriselt töötava lahendusena. Pisemad lapsed võivad näiteks taguda pead vastu seina või juukseid välja kitkuda, suuremad lapsed vigastavad ennast põletades, kratsides või lõikudes. Algklasside tüdruk, kes pidi iga päev harjutama vähemalt 2 tundi klaverit, lõi ennast valet nooti vajutades tugevalt rusikaga vastu pead - karistas ennast eksimuse eest. Aastaid hiljem sattus siis juba noor naine ravile ärevushäirega. Kui pisemate laste puhul on käitumine pigem nähtav, siis teismeeas või vanemad lapsed vigastavad ennast üldjuhul omaette ja varjatult. Kui laps käib ka kuuma ilmaga kogu aeg pikkade varrukatega, võiks mõelda, miks ta seda teeb, äkki tal pole mitte külm, vaid tal on armid käte peal.

Enesetapumõtted võivad tulla lapse pähe siis, kui olukord, milles ta on pikemat aega viibinud, tundub talle väljapääsmatu, lõputu ja ülejõu käiv. Laps tunneb, et mitte keegi ei mõista teda päriselt, et ta on maailmas üksi ja et murekoorem, mida ta kannab, on nii raske, et ta lihtsalt ei jaksa enam. Enesetapumõtted võivad esineda ka mõne muu psüühikahäire korral. Tuleks eristada enesetapumõtteid ja enesetapuplaani, viimase korral tuleks tegutseda koheselt, pöörduda psühhiaatriakliiniku valvearsti poole! Sellisel puhul ei tohi last üksi jätta, tuleb tagada pere ja sõprade juuresolek ja toetus, samuti kõrvaldada majapidamisest kõik vahendid, millega laps võiks endale viga teha. 

4. Meeleoluhäired/ bipolaarne häire

Meeleolu häirumise peamisteks tunnusteks on pinges ja häiritud olek, halva tuju ja negatiivsete mõtete erinevad varjundid - ärrituvus, üldine pessimistlik meelestatus, usk, et kõik on nagunii halvasti ja paremaks ei lähe, enda või teiste süüdistamine, võimetus tunda rõõmu ja rahulolu, trennidest loobumine, enda "unustamine" arvutisse. Mida pisem laps seda rohkem avaldub tema meeleolu käitumuslikult - laps on pahur, tundub, nagu käituks meelega halvasti vaatamata korduvatele katsetele temaga rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Lapsevanem tunneb ennast abitult ja jõuetult, sest kasvatamine ei anna tulemust. Algklasside laps oskab juba ka ise öelda, et ta ei suuda ennast kontrollida. Võivad ilmneda ropendamine, vastuhakk õpetajatele või kodustele, kiuslikuks muutumine, tülid ja kaklused sõpradega. Ärevuse korral on laps üleliia kartlik ja muretsev, näiteks kardab paaniliselt magama jääda, kardab surma või kardab, et kellegagi juhtub midagi halba (ebareaalsed hirmud), kardab kooli minna. Mõningane ärevus tavaelus on normaalne, sest see valmistab meid ette olukordadeks, kus peame ennast kokku võtma (nt lasteaiaga kohanemine, eksamid jms). Kui ärevus ja pingetunne hakkab tavapärast elu oluliselt segama ning laps hakkab ärevust tekitavaid olukordi vältima, on see märk, et võiks nõu pidada vaimse tervise spetsialistiga. 

Bipolaarne häire

Bipolaarsuse puhul on inimeses kaks täiesti erinevat külge - maniakaalne (energiline, kõigega hakkama saav, ülemäära aktiivne) ja depressiivne (surmani väsinud ja elumõtte kaotanud) külg, mis võivad vahetuda päevade või kuudega.  Nt gümnaasiumi poiss, kes maniakaalses episoodis olles magas 3-4 tundi ööpäevas, käis vahetustega tööl, õppis hästi ja jõudis trenni ning pidudele. Depressiivses episoodis lukustas ennast nädalateks pimedasse tuppa, väites, et on haige ja ei taha kedagi ega midagi näha. 

Kel rohkem huvi, soovitan lugeda infokogumikku laste vaimse tervise häiretest "Vaimne tervis - väärtus meie kõigi jaoks". Kogumik on internetist tasuta alla laetav. Head ja põhjalikud kirjeldused häirete kaupa on ka lehel www.peaasi.ee. Kerides pealehel allapoole, leiab erinevate häirete blokid. Informatiivne lugemine on ka õpilase vaimse tervise hindamiseks koostatud juhend kooliõdedele.