Teismeea depressioon - mis reedab?

Depressioonist on saanud käibefraas, see on nagu ühine nimetaja igapäevaelu stressirohketele sündmustele. Tänapäeva kiire-hõivatud-edumeelse-online ühiskonna osa (millest kuni 10% põeb depressiooni), mida tihtipeale varjatakse.  Miks? Sest depressioon ei ole staatussümbol, see on tervislik seisund. Ja edumeelne inimene ei ole haige ega väsinud ega närviline, ammugi mitte omaette või kurb. Kui tal ka on depressioon, siis püüab ta seda varjata. Kuid tal ei õnnestu see, allpool toodud märgid reedavad. Mis viitab varjatud depressioonile 12-17 aastaste tüdrukute silme läbi?

1. Isolatsioon

Jah, ma olin varem seltsiv, käisin sõpradega väljas, suhtlesin ja olin "pildil" (selfied jms), nüüd olen suht kadunud, igas mõttes. Leian erinevaid põhjuseid, miks olla kodus omaette. Lõikan ennast ära muust maailmast, puudun koolist, ei vasta telefonidele ega lähedaste püüdlustele minuga kontakti saada. Miks? Sest ma olen väsinud - surmväsinud. Suhtlemine väsitab, igasugune kontakt väsitab, tahaks lihtsalt olla - omada kontrolli aja ja olemise üle, ilma väliste mõjutajateta. Vanemad ei mõista, õpetajad ei mõista, mitte keegi ei mõista. Kõik ainult nõuavad ja ootavad tulemust. Mitte keegi ei küsi, kuidas mul päriselt läheb. Ja kui küsib, ei oota vastust ära. Ärge õpetage mind elama, ma ei jaksa seda kuulata. 

2. Nutuhood

Psühholoogid nimetavad ka "pisarate käepärasus". Ema pahandab, et ma jälle sisse magasin, ajakirjas ei ole midagi meelepärast lugeda, sõbrad on postitanud ühise ägeda foto - kõik ajab nutma. Iseendast on kahju, teistest mitte nii palju. Poeks kogu maailma eest peitu, haletseks ennast, lakuks haavu. Kui kaua? Kes seda teab. Sa tead, mis on ängistus? See tunne, nagu süda pigistab ja rinnus kisub kokku ja selline tunne on, et midagi oleks nagu puudu ja sa ei tea mis see on? Reaalselt on kõik korras (raha on, süüa on, välimus on jne), aga hing karjub ja nutab. Endast on kahju, nii nii kahju. 

3. Negatiivsus

Kõik on valesti ja halvasti. Kogu aeg. Just minuga. Oleks mul..., küll ma siis elaks. Auto, või peika, või autoga peika...oleks mul normaalne välimuski. Kõik on minu vastu, kogu maailm on minu vastu. Kogu mu elu on üks hädaorg, ma ise olen mõttetu läbikukkunud ennast haletsev rott ja mu tulevik on must, must, must. Ja mul pole mingit mõtet sellest välja rabeleda, milleks? Ma pole ju midagi väärt. Keegi ei arva, et ma midagi väärt oleks. Ja kui arvab, siis olen ta ära petnud või ta valetab.

4. Ei jõua kooli

Depressiivne inimene ei jaksa ennast sundida ega kokku võtta ("võta ennast kokku", "sunni ennast", "elus ei peagi kõik meelakkumine olema" - mitte ükski kõrvalt hõigatud "positiivne jõustamislause" tavaliselt ei aita, viib vaid suuremasse enesehaletsusse). Mis tal viga on, mõeldakse. Haige ju pole? Füüsiliselt pole ju midagi viga. Miks ta siis puudub? Miks ta ennast kokku ei võta? Sest nii nagu lahtise luumurruga ei kõnni, nii ei võta ennast depressiooniga kokku. Lihtsalt ei võta. Kes pole kogenud, ei pruugi mõista. Või mõistab hukka.

5. Suhtlemise vältimine

Tahaks olla kodus teki all. Tahaks lihtsalt kodus olla ja mitte midagi teha. Äärmisel juhul tahaks oma elu üle järele mõelda, mõelda ja analüüsida (endalegi märkamatult palju analüüsida ja mõtiskleda), aga muud küll ei jaksa, või siis tunde internetis sihitult ringi hulkuda. Varem mulle meeldis - meeldis suhelda ja tähelepanu keskpunktis olla. Mis siis nüüd toimub? Olen liiga väsinud, et sellele vastata. Tegelikult ma ei tea vastust. Nagunii tunnen ennast süüdi, et olen nii nagu olen. Jube süütunne on, ma ei meeldi endale üldse, miks ma siis peaksin teistele meeldima? Väsimus, uni, jõuetus, apaatia - kõige vastu, mis puudutab suhtlemist ja sotsiaalselt aktiivne olemist. Sõbrad on hakanud eemale hoidma. Nad ei suuda mind lõbustada, mind sellest agooniast välja tõmmata. Äkki ma nakatan neid oma negatiivsusega? Sõuan üksi ulgumerel ja olen õnnetu. Õnnetu sellepärast, et olen õnnetu. Olen kasutu, mind pole kellelegi vaja. 

6. Kahetsus

Kõige rohkem kahetsen seda, et olen olnud nii arg, tõeline argpüks. Miks ma ei julgenud vanematele öelda, et ma vihkan iluvõimlemist ja et ma kardan ühte treeneritest nagu tuld ja et ma pean iga kord ennast meeletult kokku võtma, et trenni minna? Miks? Vanemad ütlesid, et ma olen andekas, treenerid ka, kuid ma ei tahtnud. Mitte ükski kord nendest 8-st aastast ma ei tahtnud sinna trenni minna. Sarnaseid näiteid on veel. Nüüd kahetsen juba ette neid raisatud-maha magatud aastaid. Mis on üldse minu elu mõte? Mida on minul maailmale anda? Miks ma pole õnnelik? Miks ma pole nagu teised? Mis mul viga on? Palju vastuseta küsimusi. Kes aitaks nõiaringist välja astuda?

7. Keegi ei armasta mind

Mitte keegi ei armasta mind, ma ise ammugi mitte. Kes üldse sellist inimest armastaks? Minus pole ju midagi väärtuslikku ega armastusväärset. Välimus on mul geenidest, head hinded lihtsalt tulid kuidagi, ise pole ma midagi saavutanud. Ja tegelikult pole ma ka oma välimusega üldse rahul ja hinded oleks võinud ka paremad olla. Ma ju näen, kui raske minu lähedastel minuga on, olen neile koormaks. Parem siis ei suhtlegi, neil kergem. Täiesti lootusetu. Olengi üksi, karistuseks selle eest, et ma nii nõme olen. Olen nõme, kole, saamatu, kriitiline, õel, sapine, mõttetu, halvasti ütlev (lisa kõik need negatiivsed iseloomuomadused, mida tead) inimene. Mõttetu...Kas nüüd juba saad aru, et olen mõttetu ja mind pole mõtet armastada?

8. Ükskõiksus seniste tegevuste vastu

Palun saage aru, ma ei viitsi mitte midagi teha. Mind ei huvita, mul on nii suva kõigest. Ärge kutsuge mind kuskile (tegelikult on see armas, kui te kutsute, aga te teete seda kaastundest, mitte soovist mind tegelikult kaasata ja seega ma säästan teid juba ette ning keeldun). Ma tean, et olin varem lõbus ja seltsiv ja ettevõtlik. Ärge korrutage mulle, ma tean seda, et see nii oli. Ma ise ka ei tea päriselt, mis minuga toimub. Ah et miks ma arvutis jaksan olla? Ju sellepärast, et see on minuga koos voodis ja ei nõua minult midagi ja ma saan seda oma soovi järgi sisse või välja lülitada. Ja ma ei suuda ennast kokku võtta, et jälle nagu "õiged inimesed" elama hakata, ausalt ei suuda... 

Inspiratsiooniallikad: 

Noorte nõustamisel tehtud tähelepanekud ja

artikkel http://positivemed.com/2015/07/16/8-habits-of-people-with-hidden-depression/