Kuidas pidurdada väikelapse arengut

Eelmisel õppeaastal vajas nõustamiskomisjoni otsust 7500 last. See tähendab seda, et need lapsed on haridussüsteemi silmis erivajadusega. Mingi vajadus, lähtuvalt kas tema arengust või arendamata jätmisest vajab spetsialistide sekkumist, lahendusi ja abi, olgu selleks siis tasandusrühm lasteaias, koolipikendus, väikeklass vms. See trend on tõusev. Häiritud psüühikaga ja psühholoogilist-eripedagooglist-logopeedilist sekkumist vajavaid lapsi tuleb juurde. Miks?

Kuulasin eelmisel nädalal eripedagoog Ülle Kuusiku kursust koolieeliku vaimsest arengust ning mõtteid ja tundeid tekkis palju. Sõnum ühiskonnale (lapsevanematele) peaks aga olema üheseltmõistetav - laps vajab õpetamist ja arendamist. See ei ole lapsevanema privileeg, vaid kohustus. Õpi-, suhtlemis- ja mänguoskused ei kandu geneetiliselt üle ega ole ainult lasteaia või kooli pärusmaa. Laps peab arenedes ja õppides saama nii stiimuleid (et tal tekiks soov pingutada) kui tagasisidet (soorituse õnnestumise või vajaduse järgi uuesti katsetada kohta). Ometi teevad ja usuvad paljud vanemad allpoolkirjutatut.

1. Võrdõiguslikkus ja karjäär on beebi baasvajadustest tähtsamad

Beebi sünnib - paljas, abitu ja kaitsetu, vajades soojust, hoolt ja toitu. Kui esimene kuu läheb kohanemiseks, siis teisel elukuul hakkavad tema meeled elavnema, ta hakkab oma esimest ja kõige tähtsamat lähedast inimest ära tundma, teistest eristama. Hakkab kujunema lähedus, mis on aluseks baasusalduse ja turvatunde tekkimisele. Need on kõige olulisemad asjad maailmas, et laps saaks elus (ilma psühhiaatrite-psühholoogideta) hakkama. Sellele omakorda tugineb huvi maailma vastu - huvi õppida, areneda, pingutada, eesmärke püstitada jne. Jah, ema peab saama puhata ja isa peab ka saama lapse elust osa - absoluutselt õige, selleks on päevas oma aeg. Pean silmas pigem seda, et lapsevanemad arvavad, et on õige käia vaheldumisi tööl ning arvata, et see on lapse huvides. Ei ole.  Tulevikus te ju tahate, et tal oleks 1 püsisuhe, mitte 2 või rohkem? Ärge siis arvake, et lapse ja isa vaheline suhe kujunemata jääb, see kujuneb nagunii, kui isa lapsega tegeleb ja tema vastu huvi üles nätab. 

Või varakult pikkadeks päevadeks hoidjaga jätmine, sama asi, see ajab beebi segadusse - ta just kiindus, just hakkasid tema ajus olevad närvirakud seostama ema kui objekti millegi väga hea ja turvalisega ja siis äkki see kaob ja tuleb uus. Nii ei tohi (jätame erandid, kus pole valikut ja peab tööle minema, välja). Laps vajab esimesel eluaastal ühte kiindumusobjekti, kes on tema jaoks saadaval ja olemas, kui ta seda vajab. Teadlased (nii teoreetikud kui praktikud) on seda leidnud juba eelmise sajandi algusest, kui nn pehmed teadused populaarsemaks muutusid. Võrdõiguslikkus ja emapalga maksimummäär on aga Eestis viimaste aastate teema. 

2. Laps õpib ja areneb iseseisvalt ja omas tempos

Mingil määral on see õige, kuid me ei tohi unustada ega alahinnata eeskuju ja juhendamise osatähtsust. Laps ei ole umbrohi, mis ise ilma hooldamata ja kastmata-väetamata kasvab. Laps VAJAB arendamist ja õpetamist, et tema psüühika ja füüsis areneksid. Mida see arendamine tähendab?

• Beebit rinna või lutipudeliga toites vaata (enamjaolt) teda, mitte facebooki.
• Kuula beebit ja suhtle temaga. Suhtlemine ei ole ainult rääkimine - silita, paita, hoia ja tee neid kõrvalt naljakatena kostuvaid häälitsusi, mida vastsed emmed-issid teevad, kui nad oma pisikest nunnutavad. Seda on vaja, et lapse närvisüsteem saaks signaali - maailm on üks tore ja turvaline paik, Et beebi tunneks - ta on oodatud ja hoitud ja kaitstud.
• Enamus vanemaid loeb või kuuleb perearstilt, mida 0-3 aastane laps oskama ja tegema peab. Siis ei tohiks ühest küljest hakata last liiga vara kõike tegema panema (6-kuune ei kõnni, unustage ära!) ega ka jääda koju ootama, millal midagi arenema hakkab, vaid last tuleb stimuleerida ja innustada (mõistlikkuse piires, te märkate, millal ta väsib). Aktiivsemate beebide elujanu on suurem ja nad hakkavad iseseisvalt varem pead hoidma, keerama, istuma jne. Passiivsemate beebidega tuleb koos läbi teha. Keerata neid kõhult seljale ja tagasi, innustada neid roomama jne, ikka vastavalt vanusele ja beebi vastuvõtlikkusele.
• Juba vanem laps vajab koos tegutsemist, seda, et vanem toimetab temaga koos - mängib, laulab, tantsib, joonistab jne. Mäng ja oskus mängida on väikelapse arengus eluliselt olulise tähtsusega.

3. Lapse mängu- ja suhlemisoskused kujunevad aja jooksul 

Ei arene. Laps ei sünni nende oskustega, oskused on alati õpitavad ja õpetatavad. Väikelaps õpib matkimise teel, ta vaatab, mida teised ees teevad ja püüab jäljendada. 0-3 aasta vanune laps ei vaja arenemiseks igapäevast laste seltskonda, ta vajab täiskasvanut, kellelt õppida. Liiga vara lasteaeda panek selleks, et ta õpiks seal suhtlema ja mängima, ei ole päris õige. Nad jäävad seal tähelepanupuudusest ja oskamatusest iseseisvalt tundide kaupa toimetada lausa haigeks. Nende baasvajadused (lähedus, turvalisus) on kõikuma löödud. Kergemini kohanevad lapsed saavad paremini hakkama, kehvemini kohanevad arglikumad või või ebakindlamad lapsed on hädas, tahavad koju, hammustavad ja võivad muutuda jonnakaks ja sõnakuulmatuks.

4. Küll hakkab ... iga asi tuleb omal ajal.

Küll hakkab ise keerama-roomama-istuma-kõndima-sööma-rääkima....ega ikka ei pruugi. Füüsiliselt liikuma lapsevanemad üldiselt innustavad ja julgustavad. Kätest kinni kõndida ei tohi liiga vara, ta peab enne istuma ja roomama ja avaldama soovi püsti seista. Roomamine on oluline nii kahe ajupoolkera kui kehapoolte koostööks. Aktiivsus- ja tähelepanuprobleemidega lapsed on tavaliselt väga ruttu liikuma hakkajad (hakkavad kohe jooksma ja tipivad varvastel), neid jällegi ei tohi ülearu julgustada. Kui kõndimist näeb laps paratamatult igapäevaselt, siis rääkimisega nii lihtne ei pruugi olla. Kõne areneb ikka ainult siis, kui lapsega rääkida ja suhelda, kui ta kuuleb (kui 2-3 aastane ei räägi mitte midagi, tasub alustada nina-kõrva-kurguarsti visiidist ning liikuda edasi logopeedi või eripedagoogi nõustamisele) teisi rääkimas. Enne rääkima õppimist peab laps sööma tahket toitu, et treenida keelt. Kui keel on pehme.

Ei tohi unustada, et väikelapse esmane arengutase on praktiline - käsi ja suu on need, mis alustavad suhtlemist. Kõike peab näppima ja suhu panema. Miks? Vanemad on nii häiritud - ajab kõik sassi, tõmbab kõik maha, topib kõik suhu. Aga see on tema arengutasand ja me ei tohi seda takistada, vaid peame looma keskkonna, kus on turvaline lasta sellel areneda. Asjad ei ole hiljem arenguprobleemidega, sassis kodu ei vaja hiljem eripedagoogi abi, küll aga võib vaja seda pidevate piirangutega üles kasvanud laps. 

Ilusat sügise jätku kõigile!