Digipöörased lapsed - moodsa ühiskonna ohvrid?
Digipöörasus on vallutamas Eestit, nakatades lapsi ja noori kui viirus, millele piiri panna saavad ainult täiskasvanud. Olukorda raskendab aga see, et tegemist on nii uue viirusega, et vanemad pole seda ise põdenud, selle ohtude ja tüsistustega ei olda kursis. Veelgi enam - lapsevanemad on valmis usaldama lapsi viiruse meelevalda, mille sisu, mõju ja tagajärgede kohta neil tegelikult põhjalikumad teadmised puuduvad, kuid see ei vabasta vastutusest.
Sõltuvus ei teki üleöö
Sõltuvus on tervislik seisund ja sellel on omad kriteeriumid:- Tung ja soov tarbida on väga tugev, nii tugev, et suhted, kohustused, huvid ja muu elu on väärt ohverdamist.
- Kogust kontrollida ise ei suuda. Kui teised tahavad kontrollida, siis ollakse vihased ja süüdistatakse neid segamises ja kõige ilusa ära rikkumises ning soovitakse, et neid rahule jäetaks.
- Tarbimise lõpetamisel või vähendamisel tekib võõrutusseisund. Tarbija on apaatne, tujukas, ei leia tegevust, usub, et ainult edasine tarbimine aitab tal ennast jälle hästi tunda.
- Tolerantsuse teke - vajadus tarbida suureneb, algsest kogusest ei piisa.
- Muud vaba aja veetmise võimalused, sõbrad ja huvid taanduvad.
- Igasugune info kahjulikkusest ning tagajärgedest ei mõjuta tarbimist.
Tervise Arengu Instituudi teadur Kätlin Konstabel leiab laste internetisõltuvuse uuringu "Digilaps"(klõpsa) tulemuste põhjal, et tõsine sõltuvusprobleem on uuringu põhjal 0.3% teise klassi ja 4-5% kaheksanda klassi lastel. Mida varasem on nutiseadmete kasutamise algus, seda suuremad probleemid on kaheksandas klassis.
Väga hea kokkuvõte laste ja noorte digisõltuvuse tunnustest ja ennetamisest paikneb siin: http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/vaimne-tervis/ulevaade-vaimse-tervise probleemidest/digisoltuvus.Tekst on kopeeritud ka allpool, juurde minu teksti ja kommentaare.
Väga hea kokkuvõte laste ja noorte digisõltuvuse tunnustest ja ennetamisest paikneb siin: http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/vaimne-tervis/ulevaade-vaimse-tervise probleemidest/digisoltuvus.Tekst on kopeeritud ka allpool, juurde minu teksti ja kommentaare.
Digisõltuvusele viitavad tunnused:
- Ebaõnnestunud katsed internetis oleku aega piirata
- Eufooria, oluliselt kõrgenenud meeleolu võrgusoleku ajal
- Ärrituvus ja viha, kui püütakse internetis oleku aega piirata
- Kui parajasti internetis ei olda, mõeldakse sellele ajale ja oodatakse kannatamatult uut võrgusoleku aega
- Online-suhtlemist eelistatakse tavalisele, silmast-silma suhtlemisele
- Ajataju kadumine internetis olles
- Vajadus kasutada internetti üha rohkem; soov üha parema riist- ja tarkvara, üha suurema kasutusaja järele
- Sõprade ja perega aja veetmisele online-tegevuste eelistamine, muude varem meeldinud tegevuste unustamine
- Unevajaduse eiramine
- Valetamine internetis oleku aja ja tegevuste kohta, katsed salaja arvutit või nutiseadet kasutada (näiteks kodutööde tegemise ajal)
- Probleemid koolis ja tööl, suhetes sõprade ja lähedastega – probleemidest hoolimata ei suudeta võrgusoleku aega vähendada
- Füüsilised sümptomid – kehakaalu tõus või langus, pea- ja seljavalud, randmevalu, väsimus, kuivad silmad, nägemisprobleemid, unetus, hügieeniprobleemid.
Raskeks teeb olukorra see, et nutiseadmed on kogu aeg käepärast. Lastel on telefonides mängud, mis elavad oma elu edasi ka siis, kui otsest kontakti mängijaga ei ole. See tähendab seda, et lapse mõtted on pidevalt hõivatud sellega, mis tema mängus toimub. Ta tunneb justkui vastutust selle eest, et kui ta nüüd tunni aja jooksul põllult kõrvitsaid ära ei korja, jääb raha saamata ja ta langeb paremusjärjestuses. See teeb närviliseks ja kõik muu võib muutuda ebaoluliseks. Nii nähvatakse sööma kutsuvale emale, et oota, kas sa aru ei saa, et mul on siin üks asi pooleli, või ei suudeta raamatu lugemisele keskenduda, sest mine tea, mis toimub mängus just sel ajal, kui mina seal ei ole.
Vaktsiiniks on reeglid ja piiratud kasutusaeg ehk digisõltuvuse ennetamine:
- Enne, kui annate lapsele arvuti või nutitelefoni, mõelge läbi ja selgitage lapsele selle kasutamise reegleid ja pidage neist kinni.
- Tundke huvi lapse tegemiste vastu internetis – külastage koos samu veebilehti, sotsiaalvõrgustikke. Rääkige lapsega, miks talle mingi keskkond või tegevus võrgus meeldib. Püüdke vältida kriitikat.
- Arvestage, et laps jäljendab teie käitumist – jälgige, kuidas ja kui sageli ise internetis olete, mida seal teete, millist eeskuju annate.
- Eelkooliealistega peaks kehtima reegel – mida vähem, seda parem. Soovitav oleks arvuteid jt nutiseadmeid kasutada lapsega koos, aga kogu lapse tegevus internetis peaks olema lapsevanemale teada. Pidada meeles, et laps vajab arenguks suhtlemist, arvutid jm nutiseadmed ei peaks olema mugavaks lapsehoidjaks. Ka teismelistel ei peaks internetis veedetud aeg ületama päevas paari tundi.
- Seadke paika selged reeglid, selgitage lapsele nende vajadust, pidage neist kinni. Mida selgemad reeglid, seda lihtsam on neid järgida. Aidake lapsel välja mõelda viise, kuidas tal oleks lihtsam reeglitest kinni pidada.
- Arvutite jt nutiseadmete kasutamine peaks olema lubatud vaid üldkasutavates ruumides, mitte lapse toas.
- Hankige lapse internetitegevust jälgiv tarkvara.
- Püüdke motiveerida last internetipäevikut pidama, kuhu kirjutada, mida ja kui kaua ta võrgus teeb.
- Mõelge, kas lapse liigne internetikasutus võib olla märk suhete halvenemisest perekonnas üldse või muudest pereeluga seotud stressiallikatest (pereliikme haigus, lisandunud väike õde või vend, elukoha vahetus, pereliikme töökaotus vmt).
- Arutage koos lapsega, millised muud – internetivabad – tegevused võiksid talle meeldida. Ärge heitke meelt, kui laps esialgu millestki ei vaimustu, katsetage.
- Pidage meeles, et igas vanuses lapsele on oluline vanemate tähelepanu – mõelge välja toredaid pere ühistegevusi (lauamängud, matkamine jne).
- Olge lapsega jätkuvalt hooliv ja armastav, pöörake tähelepanu tema positiivsetele omadustele.
Kui palju on palju?
Arvatakse, et palju on siis, kui lapse nutiseadmekasutus ületab 35 tundi nädalas, see teeb 5 tundi päevas. Mängijad gümnaasiumipoisid ütlevad, et see on miinimum, millega nad saavad mänguisu täis, kahjuks... Kui eelkooliealisele lapsele kehtib reegel; "mida vähem, seda parem", siis algklassides oleks ülemine piir 1-2 tundi ning vanemale lapsele kuni kolm tundi päevas. Ja mitte järjest. Koolitunnid ei ole niisama 45 minutit pikad, ka nutiseadme kasutust peaks reguleerima vanem nii, et laps teeks sirutuspause. See on raske, sest tavaliselt on laps nutiseadmes peale kooli, kui vanem on tööl, kuid oluline on ikkagi rääkida rääkida rääkida pauside vajalikkusest. Koolipäeva ajal peaks nutiseade olema lapsest eemal. Panete tähele, me ei räägi enam telefonist, vaid nutiseadmest. Lapsed mängivad salaja ka tundide ajal, peidavad telefone raamatu taha, pinalisse, ehitavad kõrgendusi, et õpetaja ei näeks, mis laua peal toimub, vahetundidest rääkimata.
Vanemate suhtumine
Uuringutulemusi lugedes jääb kohati mulje, et osadele vanematele tegelikult sobib, et laps veedab piiramatult aega nutiseadmetes. Nad ei sekku, kuna ei taipa arvutitest suurt midagi, ei sekku, kuna laps saab vihaseks, neil pole aimugi, mida laps arvutis tegelikult teeb (klõpsa: intenteris paiknevad ohud) ning tervelt 10.5% teise klassi ja 22% kaheksanda klassi lapsevanematest on arvamusel, et pole olemas sellist asja nagu liiane arvutikasutus.
Konstabel: „Üle viiendiku uuringus osalenud teise klassi lastest teatas, et nad võivad olla internetis palju tahavad – see tulemus paneb mõtlema," „Vanematel on siiski kriitiline roll selle juures, et lapse internetikasutamine püsiks mõistlikkuse piirides ja arvestaks lapse arenguliste vajadustega. Rohket arvutikasutust seostatakse ka kehvemate koolitulemuste, tervise ja probleemsete peresuhetega."
8. klassis ei sekku 82% lapsevanemaid lapse nutiseadmekasutusse, sest usaldab last. Mis usaldus see selline on? Mugavususaldus? See oleks sama, kui lubaksime alaealise lapse üksinda ümbermaailmareisile, ei lubaks ju? Internet on meeletult suur ja lai maailm, millel pole päris eluga tihtipeale suurt pistmist. Mängud, videod, foorumid...pornost rääkimata. Arvamus, et arvuti taga ei ole turvalisem kui tänaval või õues, peab paika, kuid õues on päike ja õhk ja liikumine, mida laps normaalseks arenguks vajab ja seda digimaailm ei paku. Ma võiks ju jätkata, kuid usun, et kes teab, see teab, mida ma öelda tahan ja kes ei taha teada, see on mugavusstsoonis edasi, aeg näitab, mida teeb lapse füüsiline ja vaimne tervis aastaid pärast sundasendis ekraani vaatamist. Ja kas see pole siis kuritegelik? Hooletussejätmine?
Kui olete jätkuvalt lapsevanemana mures, võtke ühendust spetsialistiga (koolide tugispetsialistid, psühholoogid väljaspool kooli, tõsisema mure korral avaneb väljaõppe saanud pereterapeutide nimekiri siin:
http://www.terviseinfo.ee/images/Digilaps_pereterapeudid.pdf
http://www.terviseinfo.ee/images/Digilaps_pereterapeudid.pdf
Aitäh "Digilapse" projektile väga vajalike tegevuste eest!
Kasutatud allikad:
Kommentaarid
Postita kommentaar