Kas mu lapsel on stress?

Mitte alati ei paista lapse stress välja uste paugutamise, nutu, ema külge klammerdumise või jonnihoogude näol. On lapsi, kes toimetavad vaikselt edasi, andmata märku ebamugavusest või pingest ning sellisel juhul annab lapse organism märku, et midagi on viltu. Millised on enamlevinud stressiilmingud lastel? Allpooltoodud punktid on aja jooksul kirja pandud kogemused minu tööst laste ja peredega.

Kuidas aru saada, kas lapsel on stress?

Väikelaps:

• Laps on pahur ja tige, jonnib vanematega, protestib igapäevaste toimingute vastu ja kohe kutsub endaga pahandama.
• Vaatamata potil käimisele hakkab laps öösiti jälle voodisse pissima.
• Laps hammustab ja lööb, on muutunud agressiivsemaks.
• Laps on endasse tõmbunud ja vaikne. Kõrvalt tundub küll, et kõik pole korras, kuid laps ei oska analüüsida, mis temaga toimub.
• Laps hakkab tahtma vanemate kaissu ning keeldub omaette magamast.
• Laps nõuab enne magamajäämist veel ühte unejuttu, juua, pissile, veel juua, natuke süüa jne.
• Laps ärkab korduvalt öösiti nutuga. Võib ka öelda, et nägi paha und.
• Lapsel hakkab valutama pea või kõht - stressi korral on pinges närvisüsteem ja lihased, mis omakorda põhjustavad valusid kehas. Arsti juures tehtud analüüsid on sellistel puhkudel korras.
• Lapsel kaob isu või hakkab laps nõudma magusat või erilisi toite - näiteks sööb ainult tähekujulisi makarone ja keeldub muust. 
• Laps klammerdub ema külge. Ka siis, kui juba on harjutud lasteaias käima, tekib lapsel äkki tagasilöök ja ta muutub justkui beebiks tagasi. Selline olukord võib tekkida näiteks uue pereliikme lisandumisel perre või vanemate lahutuse puhul, kus laps tajub, et on ühte vanemat kaotamas.
• Laps haigestub tihti külmetushaigustesse, on pidevalt nohune ja köhane. Saab justkui terveks ja läheb lasteaeda kui juba jälle on haige.

Koolilaps:

•  Laps on muutunud väga kohusetundlikuks ja püüab hea laps olla. Küsib ja ootab pidevalt kinnitust, kas ta ikka on hea laps.
• Lapsel on õppimisest suva ja teda ei huvita, kas ta saab halva hinde, hilineb kooli või jõuab kodused ülesanded ära teha. Hinded on halvenenud. Võivad tekkida põhjuseta puudumised.
• Laps hakkab kaebama erinevaid valusid ja väsimust.
• Laps on muutunud närviliseks ja tigedaks. Ta ärritub kergesti olukordades, kus varem jäi rahulikuks, tekitades vanemates nõutust ja soovi laps korrale kutsuda.
• Laps ei oska seletada, mis tal viga on, ta lihtsalt tunneb, et tal on paha olla.
• Lapsel tekivad seletamatud nutuhood.
• Laps tõmbub endasse ja veedab enamuse aega oma toas või sõpradega. Jutukas ja avatud laps on muutunud kinniseks ja tõsiseks.
• Lapsel on tekkinud hirmud - näiteks on ta hakanud kartma haigusi või seda, kui lapsevanem läheb reisile. 
• Laps ei allu korraldustele, kõrvaltvaatajatele võib tunduda, et laps on kasvatamatu ja vanematele pähe istunud.
• Laps ei tunne enam huvi asjade vastu, mis teda huvitasid. Kõik tundub mõttetu.
• Laps süüdistab ennast milleski. Konfliktiolukordades ütleb, et nagunii on tema kõiges süüdi.
• Lapsel on tekkinud uinumisraskused, ta magab halvasti, ärkab hommikul väsinuna.
• Lapsel on kasvanud või kahanenud söögiisu. Ta valib toitu ning tema menüü on muutunud äärmuslikult tervislikuks või ebatervislikuks.
• Laps on muutunud kontrollivaks ja ajab õiglust taga - näiteks tahab ta teada, kuhu raha kulub ja palju kulub, kas kõigil on peres ikka võrdsed kohustused, miks tema peab jälle prügi välja viima jms.

Stressi tekitava olukorra ja stressireaktsiooni vahele võib jääda aega ning ei laps ega vanemad ei pane kahte olukorda kokku. Näiteks tekkisid poja agressiivsushood mitu kuud pärast vanaisa surma, keegi ei osanud arvatagi, mida poiss enda sees tundis. Väljast paistis kõik normaalne. Samuti võib üks olukord põhjustada teise - hirm vanemate lahkumineku pärast võib panna koolilapse suhtuma õppimisse ükskõikselt, hinded halvenevad ning probleemi põhjust hakatakse otsima koolist, lapse hammustama ja teiste lööma hakkamine võib tuleneda õpetaja vahetusest lasteaias, mitte kodustest põhjustest jne. Seepärast tuleb alati mõelda laiemalt, millal lapse käitumine muutus ning mis toimus lapse elus enne seda.

Mõned nõuanded lapsevanematele:

Kõik info pole lapse kõrvadele

Ärge rääkige nendest isiklikest probleemidest ja hinnangutest, mis võivad last mõjutada, laste kuuldes. Näiteks kurtis üks ema sõbrannale, et ta kutsuti rinnavähi sõeluuringule ja kuna ta väga kardab vähki, siis ju arstid midagi leiavad ka. Laps kuulis seda pealt, uuris internetist, mis on rinnavähk ning tal tekkis väga suur hirm ema pärast. Avaldus see hirm ja mure mõne aja möödudes kontrollimatute nutuhoogudena ning keegi saanud aru, mis siis nüüd lahti on.

 Ärge võrrelge

Tahtmatult mõtleme lapse probleemide korral enda lapsepõlve peale. Kui leiame sealt sarnasusi, võime jõuda mõistmise ja lahendusteni, kuid võime ka takerduda "juba mina olin selline kartlik/kehv suhtleja/sattusin kaklustesse/saamatu jne, mis mu lapsestki paremat tahta" mõtteviisi ja sellest pole alati abi. Võrrelda ja eeskujuks tasub tuua siis, kui sellest on lapsele kasu, kui laps tõesti mõistab, mida talle öelda tahetakse.

Helikoptervaade

Probleemidest parema ülevaate saamiseks tasub vaadata neid distantsilt - nii moodustub detailidest tervikpilt. Istuge oma mõttes helikopterisse, tõuske õhku ja vaadelge oma elu eemalt - oma töid ja tegemisi, lapse toimetamisi, kogu pere elu-olu.  Samamoodi toimib ka mure jagamine kellelgagi, kes kuulab ära ja küsib täpsustavaid küsimusi, kellega koos tunnete tõepoolest, et jagatud mure on pool muret. Tasub rääkida ja nõu pidada ka lapsele teiste oluliste täiskasvanutega - lasteaiaõpetajate, klassijuhatajaga, huviringiõpetajaga, treeneriga. Spetsialisti (psühholoogi, perearsti vms) poole võiks pöörduda siis, kui mure kestab ja rääkimistest pole abi olnud. Kuhu ja millal ning kelle poole pöörduda, saab lugeda järgmisest postitusest.