Keha mäletab...

Meil ei ole oma varasest lapsepõlvest teadlikke mälestusi. Me ei mäleta, kuidas me sündisime, kuidas vanavanemad meid nähes rõõmustasid või kuidas naabri koer meid aia tagant oma haukumisega niivõrd ehmatas, et püksi pissisime. Kuidas olime õnnetud ja hirmul, olles ära lõhkunud emale kalli vaasi või kuidas mõjus meile vanemate lahutus. Enamikul inimestest algavad mälestused umbes 4.-st eluaastast, sellele eelnenud aega võime vaadata fotodelt või kuulda teistelt. 

Ja ometi on need mälestused ajus olemas, me lihtsalt ei mäleta neid. Meie teadvus ja mälu on nõnda ehitatud, et iga päev uute teadmiste ja kogemuste lisandudes eelmised taanduvad - igapäevatoimetustes meil pole vaja neid mäletada. Kuid tahame me või ei taha, keha mäletab, pannes meid olukordadesse, mis on elementaarsed, nagu kõndimine või nägude ära tundmine, aga ka sellistesse, millele me ei oska tähendust või selgitust anda. Viimased võivad põhjustada meile igapäevast ebamugavustunnet ning enamasti püüame me nendega kas harjuda või võtta seda kui paratamatust. Aga kas ikka peab?

Järgmised paar näidet ongi sellised, mida inimesed ei ole osanud enda jaoks selgeks mõelda ega lahenduseni jõuda ja abi oleme saanud lihastesti kaudu kinesioloogilisel seansil. 

• Kaarel (30) ei suuda kanda mütsi, ükskõik kui külm on ilm, ta lihtsalt ei leia endas jõudu tõmmata pähe seda kootud kitsast eset, sest koheselt tekib tal ärevus, ebamugavustunne ja õhupuudus, mis ei lähe ära mütsi pikemaajalise kandmisega, vaid pigem kasvab ja lihtsam on müts jälle peast ära võtta. Olukord on kestnud nii kaua, kui ta ennast mäletab. Lapsena ta pigem oli toas, sest õues mängimine tekitas mütsi tõttu väga suurt ärevust. Teismelisena väljus ta toast mütsiga, tõmmates selle ukse sulgudes koheselt peast. Kaarlist ei saadud aru, mis tal viga on, et ta õues olla ei taha, lapsena ei osanud ka ta ise olukorda mõista, mis omakorda tekitas temas tunde, et ta pole nagu teised, et tal on midagi viga, ema näägutamisest rääkimata.

Seansil vestlesime ja vaatasime lihastestiga võimalikku põhjust, miks Kaarlil müsti kandes tekib ärevus ja õhupuudus ning selgus, et Kaarlil oli raske siia ilma sündida, ta pidi ennast läbi pressima kitsastest sünnitusteedest, tal tekkis õhupuudus ning sünnitus lõppes vaakumiga. Mütsi pähe panek meenutas kehale seda rasket läbielamist. Tegime sobiva tasakaalustava seansi ning olukord paranes, ärevus vähenes. Lisaks mütsikandmise ärevusele tegelesime Kaarli sobitumisega teiste sekka, tema enesehinnanguga ning hirmuga külmetamise ja ajuhaiguste ees. 

• Helle (44) kardab paaniliselt hambaarste. Ometi on olukord selline, et hambad vajavad aeg-ajalt parandamist. Helle on viimased aastad lasknud teha hambaravi narkoosi all, sest hirm on nii suur, et ei lase elada. Helle peseb mitu korda päevas hambaid, kasutab hambaniiti ja toitub tervislikult - ikka selle nimel, et jumala pärast ei peaks hambaarsti külastama. Pakkusin Hellele, et võime kinesioloogiaga proovida, ehk leiame põhjuse ja saame seeläbi selgust ja abi., sest kogemus näitab, et kui leiame põhjuse, on see suur samm tervenemise poole. 

Hellel ei olnud usku kinesioloogiasse, sest kui olukorda ei osanud talle selgitada ükski arst, siis mida see kinesioloogki teha suudab. Ütlesin Hellele, et ta oleks avatud, tuleb mis tuleb, proovida võib. Helle hirmu põhjuseks oli lapsepõlves leitud vanaema proteesid. Helle mängis nendega ning kogemata lõhkus ära. Helle ei julgenud juhtunust kellelegi rääkida, peitis proteesid kapi alla ning sealt hakkas väikse tüdruku peas kerima erinevaid versioone sellest, kuidas teda selle eest karistatakse. Lugu ei tulnudki välja, kuid hirm, et Hellel endal tehtud teo eest kõik hambad ükshaaval jubeda valu saatel välja tõmmatakse, jäi. Helle hirmuga tegelesime mitu korda erineva nurga alt, tasakaalustades muuhulgas suhteid vanaemaga ja hirmu nõukogudeaegse hambapuuri hääle ees. 

Selliseid lugusid on praktiseerivatel kinesioloogidel rääkida palju, sest olukordi, kus me ei oska oma käitumisele või tunnetele mõistuspärast põhjendust anda, on kõigil. Põhjused, mis kajavad minevikust olevikku, on tihtipeale uskumatud ning paljud inimesed ei tule selle pealegi, et lapseeas kogetu võib jätta jälje. Loomulikult ei pea iga aevastuse peale minevikus surkima, nagu üks vanem härra mulle ütles, kuid kui olevik saab seeläbi tervem, parem, rõõmsam ja rahulikum, ehk on see siis seda väärt!

NB! Asjaosaliste klientide äratundmine on muudetud võimatuks