Raamat "LÄBIMURRE" - tervenemine lapseea seksuaalsest väärkohtlemisest

5.5-aastat pereteraapia väljaõppes õppides pidasin lugemispäevikut, pannes erialaga seotud raamatut lugedes enda jaoks kirja kõik olulised märksõnad ja lõigud, mis mind kõnetasid ja mis mind minu töös aidata võiksid. Mitukümmend lehekülge raamatute kokkuvõtteid... Õpe pn küll läbi, aga harjumus jäi külge, loen ja kirjutan edasi. Viimane raamat, mida lugesin detsembris 2023, on "Läbimurre", raamat lapseeas toimunud seksuaalsest väärkohtlemisest. 

Mitte keegi ei tea, kui palju on seksuaalselt väärkoheldud lapsi, kuid selle tragöödia kohta avaldatud statistilised väärtused on pidevalt kasvanud. Väärkohtlemise tagajärjed kummitavad ellujääjaid jätkuvalt ka täiskasvanueas, tekitades süü- ja häbitunnet, depressiooni ja ärevust, söömishäireid, hirmu suhete ees ja seksuaalprobleeme.

See raamat ei ole juturaamat, ega õhtul enne magama jäämist lugemise raamat. See on põhjalik ja näidetega käsiraamat lapseeas toimunud seksuaalse väärkohtlemise mõjust ja tervenemise teekonnast. Seksuaalset väärkohtlemist on meie ümber kahjuks rohkem, kui arvata tahaksime. Raamat on kasulik nii antud teemat kogenud inimeseltele kui ka nende lähedastele ja spetsialistidele. 

Raamatu autorid on kliinilised psühholoogid Carolyn Ainscough ja Kay Toon, rahvusvaheliselt tunnustatud lapsena seksuaalse väärkohtlemise all kannatanute ravimise eest. Autorid toetusid selle raamatu kirjutamisel nii enda kui paljude ellujääjate kogemustele. 

Raamat sisaldab informatsiooni laste seksuaalsest väärkohtlemisest ja selle tagajärgedest ning praktilisi soovitusi väärkohtlemisest ülesaamiseks. Selle raamatu uus väljaanne, mis on juba praegu aidanud tuhandeid inimesi, sisaldab lugusid mees-ellujääjatelt ja nendelt, keda on väärkohelnud naised, ja puudutab «võltsmälu sündroomi» teemat, mille üle on palju vaieldud.

Noppeid raamatust:

 - Erinevad ellujääjad (isikud, keda väärkoheldi) on kahjustatud erineval määral. Kahjustuse suurus ei ole seotud sellega, mis tehti nende kehaga. Ellujääja, keda on vägistatud, ei pruugi tingimata olla suuremat viga saanud, kui ellujääja, keda on puudutatud. Kahjustuse määr sõltub traumaatilise seksualiseerituse, stigmatisatsiooni (häbimärgistamise), reetmise ja jõuetuse tasemest, mida laps on kogenud. 

 - Sageli on ellujääjaid julgustatud, et parim asi, mida nad teha saavad on jätta väärkohtlemine selja taha ja  eluga edasi minna. Kõigele vaatamata ei lähe mälestused ja tunded ära, need on ikka seal. Mõnda aega võivad need vähem häirida, aga sellise toimetulekuviisiga võib kaasneda palju probleeme. Mälestuste ja tunnete vältimine end hõivatuna hoides, tehes midagi, mis mõtted mujale viib, või korduv arvestamine, kontrollimine, järelevaatamine või koristamine võivad tekitada väga suuri pingeid ja viia kõrgetasemelise ärevuse, foobiate ja sundkäitumisteni.

- „Ma ei olnud suuteline väljendama oma tundeid, kuna mu sees oli pidev lahing, et peita oma saladust ja hoida oma hirme tagasi. Ma tundsin pidevalt nagu ma oleksin kogunud oma tunded pudelisse ja et see on lõhkemas. Ma ei lasknud kedagi endale lähedale. Ma mängisin alati narri või kõiketeadvat nõuandjat – ma rääkisin teistele inimestele neist endist, mitte iseendast. Ma püüdsin alati normaalne välja näha, ma olin pidevalt tegevuses.“ LUKE

- Ellujääjad kasutavad liigse pingega toimetulekuks ja tunnete välja lülitamiseks toitu, alkoholi ja uimasteid, dissotseerumist, minestamist, magamist, teiste eest hoolitsemist ja enesevigastamist. Kõik need toimetulekustrateegiad võivad muutuda iseseisvateks probleemideks. 

- Kui tugevad tunded ja mälestused hakkavad tagasi tulema, võib see olla hirmutav ja häiriv. See aga tähendab, et neid saab ikka veel kogeda ja nendega saab tegeleda isegi siis, kui väärkohtlemine leidis aset aastaid tagasi. Esimene samm on lasta mahamaetud tunnetel ja mälestustel pinnale kerkida. Oma tunnetega tõelises kontaktis olemine mitte ainult ei aita tervendada minevikku, vaid laseb sul elu kogeda märksa täiuslikumalt ja avatumalt. 

- Inimesed, kes kannatavad bulimia nervosa all ja sihilikult oksendavad pärast söömist, tunnevad häbi ja vastikustunnet enda tegevuse pärast. Oksendamine ja enesejälestamine võivad ellujääjate jaoks olla turvalisemad viisid vastikustunde väljendamiseks väärkohtlemise suhtes. 

- Seksuaalprobleemidega ei saa tegeleda isolatsioonis. Need probleemid on tihedalt seotud inimese füüsilise ja emotsionaalse tervisega, paarisuhtega, eneseväärikusega, suhtumisega oma figuuri, seksuaalsete teadmiste ja ideedega, mida seks peaks või ei peaks sisaldama. 

- Kui ellujääjatel on palju rahuldamata vajadusi või nad on emotsionaalselt ülipinges, siis võib tunduda, et kallistusi või hellitusi ihkav laps on üks järjekordne kohustus, mida nad ei suuda täita. Ellujääjad, kes on eemale tõmbunud või muserdatud, võivad leida, et neil on raske väljendada füüsilist kiindumust.

- Ei ole mingit sundi rääkida sellest, mis tookord väärkohtlemise ajal juhtus. Samuti ei pea rääkima oma väärkohtlejast. Peatähelepanu on sellel, mida tunnevad väärkohtlejad iseenda vastu väärkohtlemise tõttu ja kuidas see mõjutab nende elu praegu. 

- Rääkides oma seksuaalsest väärkohtlemisest, mõistes ja aktsepteerides seda, mis tegelikult juhtus ja murdes probleemidest läbi, saad sa vabastada oma isiksuse tegeliku olemuse. Selle asemel, et peita end maski taha, mida sa näitad maailmale, võid sa leida oma tegeliku olemuse ja elada oma elu nii nagu sina tahad.