Kuidas nutiseadmed lapse käe küljest ära saada?

Järjest rohkem on Eesti kodudes nutiseadmeid ja koolides neid lapsi, kes ei suuda keskenduda koolitööle. Nutimaailmas elatakse ka siis, kui nina parajasti vihikus matemaatikaülesannet lahendamas. Õpilased on online tundide ajal. Tunnist küsitakse luba wc-sse minna, et viimaseid "uudiseid" lugeda. Kooli jõutakse väsinult (vahel ei jõuta ka), sest kogu vaba aeg kulub kuskile ära ning uneajast on vaja tšättida ja sheerida ja säutsuda ja laikida ja kommida ja mänge mängida. Nutimaailm on nii vaheldusrikas ja põnev, et koolis antavad teadmised tunduvad aeglased ja igavad, aju ei suuda nii kiirelt ümber lülituda ja nõuab kiireid impusse edasi. Lõpptulemusena väsitab see lapse organismi aga nii ära, et tulemuseks on terviseprobleemid - peavalu, ärrituvus, keskendumisraskused, lihaspinged jms. 

Beebist peale nutikas

Mu noorem poeg oli umbes aastane, kui ta ära jagas, et telefonis on muud ka lisaks sellele, et see kõrva juurde pannakse. Tegime temast videosid ja näitasime pärast, mida filmisime. Oma viga. Nüüd nõuab ta (1.6a) telefoni nähes iga kord, et see tema kätte antaks ja midagi näidataks. Lisaks sellele teab ta väga hästi, et on olemas arvuti, kust tuleb multikaid ja laule, sest me ise oleme talle neid võimalusi tutvustanud. Nii käib ta minu ja abikaasa kintsu kraapimas ja nõuab multi (multikaid). Ega me peita ja keelata ei kavatsenudki ja vahest ta saab ka. Lihtsalt enamuse ajast tuleb nüüd endale kindlaks jääda ja ei öelda ning tähelepanu uuele tegevusele suunata.

Kus on täiskasvanute silmad? Teises nutiseadmes?!

Karmim on olukord siis, kui nutiseade antakse lapsele kätte niipea, kui ta hakkab jälgima ja aru saama, mida sellega teha saab ning vanemad selle üle uhkust tunnevad. Laps saab aru, et see on normaalne, ta saab kiita ka, mõtle kui tublisti näpuga mööda puutetundlikku ekraani toimetab. Nii ei tohiks, väikelaps vajab igakülgseks arenguks lähedust, koostegutsemist, puhkust ja mängu, mitte nutiseadmeid.

Lapsevanemad lubavad lastel nutiseadmeid piiramatult kasutada mitmel põhjusel, enamlevinumateks ise rahu ja vaikuse saamine ning teadmatus nutiseadme võimalikust kahjulikust mõjust lapse tervisele. Lapsevanemateks on saanud põlvkond, kes said esimese mobiiltelefoni ülikooli minnes - sellise antenni ja nuppudega, helistamiseks ja sõnumite saatmiseks. Uhke tunne oli ning peagi hajus unustustehõlma arusaam, kuidas varem ilma üldse hakkama saadi. Nüüd on sama uhke tunne neid vidinaid oma võsukestele soetada, unustades ära, mida laps tegelikult vajab. Tihtipeale ei tunta isegi huvi, mida laps arvutis või telefonis teeb. Olgu peale lapsed pool tundi arvutiaega päevas, aga kui ta vaatab sellel ajal youtubest mängude videosid, kus üks tüüp mootorsaega mööda linna ringi käib ja inimesi tapab, siis on see tegelikult lubamatu!

Ja siis see lapsehoidja teema...
Mina; Kus su lapsed on, ma arvasin, et nad on ka kodus?

Tema: Ongi kodus, oma toas.

Mina: Nii vaikselt?

Tema: Jah, üks istub arvatavasti teleka ees ja vaatab multikaid ning teine on tabletis. Tead see Growtopia mäng on täiesti sõtluvusttekitav, mulle tundub, laps ainult mõtleb ja räägib sellest.

Mina: Kaua nad sul olla võivad nii?
Tema: Tead, ma olen nendest jagelemistest surmani väsinud, ega nad tavaliselt kaua ei ole, nii 2-3 tundi. Saan ise ka puhata ja vaikust nautida.

Kõik algab lapsevanema hoiakutest ja mugavusest

Lapsed, keda juba sündides nutitelefonidega filmitakse ja pildistatakse, kasvavad üles keskkonnas, kus igasugused tehnikavidinad on elu paratamatu osa, neil puudub muu kogemus. Nende jaoks on see normaalne. Miks panna riidesse ja minna õue sõpru otsima, kui telefon on siinsamas käeulatuses. Ja mis lastest rääkida, maailmas on miljoneid täiskasvanuid nutiseadmetest sõltuvuses. Hiinas olla üks isik endal tahtnud lausa kätt otsast raiuda, nagu see sõltuvusest vabastaks. Mis siis aitaks? Ei muu, kui peame lapsevanematena ise kõigepealt peeglisse iseendale ja siis lapsele otsa vaatama. Seejärel jalad tagumiku alt välja vedama ja lapsele otsa vaatama. Kontakti võtma. Suhtlema hakkama. Ei, mitte stiilis "tulesöömakassulonõpitud". Vaid päriselt suhtlema. Koos õue minema, koos palli mängima, koos raamatuid lugema, koos igavlema, koos vaikuses olema (lülitage see pidevalt taustaks mängiv telekas ometi välja), koos kaisus mõnulema. Nutiseadmed võivad oodata, suhted ja kasvav organism ei oota.