Lähtugem normist, mitte patoloogiast!

Aastavahetuse eel on kombeks teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Analüüsida tehtut ja teha plaane, et uus aasta ikka lennukam, parem ja õnnelikum tuleks. Pühendan oma postituse kõikidele, kes miskitpidi lastega seotud, sest see, millest kirjutan, on hinges kriipinud juba mõnda aega ning selle sisu kokkuvõtvalt on järgmine: Kõik teie, kes te ei ole õppinud psühhiaatriteks ega kliinilisteks psühholoogideks, PALUN LÕPETAGE LASTE DIAGNOOSIMINE!

Mõned näited:

• Mingi häire sellel lapsel igal juhul on, selles ma ei kahtlegi! No sa vaata teda, see ei ole ju normaalne!
• No see laps on küll autist, see on ikka väga imelik, et ta mängib niimoodi juba mitmendat päeva tükk aega ühe ja sama puslega.
• Oled Sa kindel, et ta pole Asperger? Niimoodi kõikide automarkide nimetusi meelde jätta ja ainult autodest huvituda ei ole ikka normaalne. 
• See poiss on täiesti hüperaktiivne, no vaata kuidas ta niheleb ühe koha peal. 5. aastane peaks ikka suutma juba rahulikult ühe koha peal istuda. Mina küll niimoodi töötada ei saa, kui see mul niheleb seal pidevalt.

Need laused ei ole välja mõeldud, olen neid ise ühes või teises situatsioonis kuulnud.

Rahvasuus on käibel mitmeid laste olemust ja käitumist hindavaid "diagnoose", populaarsemad neist autist, Asperger, hüperaktiivne. Diagnoosijaks ikka seesama rahvas, kellega laps igapäevaselt kokku puutub - lasteaias, koolis, trennis, tänaval. Tõsi küll, lapsele endale ei pruugi diagnoosi nimetamine midagi tähendada, sest ta ei saa sellest aru. Küll aga muutub diagnoosivate täiskasvanute arvamus lapsest (kahjuks mitte positiivsemaks) ning sildi külge panek võib hakata täitma isetäituva ennustuse eesmärki - lapse puhul hakatakse märkama neid omadusi, mis diagnoosi kinnitavad.

VAJADUS räägib lapses - õigemini püüd seda vajadust rahuldada: 

Omaette hoidev ja üksinda tegutsev laps ei ole kohe autist, talle võibki meeldida omaette toimetada, mõtteid mõelda. Ta naudib seda. 

Ringi rahmeldav laps ei ole kohe hüperaktiivne, tal on lihtsalt energiat palju ja tema keha võib vajada vett või toitu või on tal lihsalt vaja ennast maha laadida. 

Kindlast teemast huvituv laps ei ole kohe Aspergeri sündroomiga, ta võib tahta lihtsalt oma isa moodi olla.
Koha peal niheleval lapsel võib olla sooritusärevus, pissihäda, tool võib olla tema jaoks kõva ja ebamugav, või ei oska ta nii hästi lugeda kui teised.

Arstid hindavad, peavad nõu, konsulteerivad, kutsuvad kokku konsiiliumi ja alles siis panevad diagnoosi. Loomulikult võib ka kõigil lastega töötavatel inimestel peast läbi diagnoosipojakesi, kui üks või teine lapseke pikemat aega nö normaalsest või tavapärasest väga erinevalt käitub, kuid pähe võiks ka jääda.  Mõtlema peaks hoopis sellele, kuidas saaks last aidata, et tal parem oleks ning seejärel pöörduma oma kahtluste ja mõtetega lapsevanema poole, et siis koos lapse jaoks parim plaan kokku panna. Kui lapsevanem ei võta vedu, tuleb ise edasi tegutseda, et leida oma kahtlustele kas kinnitust või ümber lükkamist - Rajaleidja keskused, koolide ja haiglate tugispetsialistid, lasteabi telefon jne - igale poole võib pöörduda täiskasvanu konsultatsiooni ja nõuannete saamiseks. 

Olen siiralt tänulik kõikidele, kes on märganud, nõu küsinud ja tänu kellele on lapsed abi saanud! Lõpetuseks üks isetehtud salmike, mida täiskasvanutena meeles võiksime pidada.

Kurba last kallista

Nutvat last rahusta

Vihast last kuula ja peegelda

Väsinud last paita

Hirmul last hoia

Rõõmsa lapsega rõõmusta koos

Kõiki lapsi armasta!

Alustagem hoolimisest ja armastamisest ning jätkem diagnoosid arstide panna!