Üleöö isaks

Iga päev läheb meie ümber keegi lahku, kolib ära, suundub välismaale tööle ja/või elama, leiab uue armastuse, kolib kokku jne. Suhted algavad, kestavad, purunevad, lõpevad ja muudavad kuju. Ning see kõik on hoopis teistmoodi, kui kaasatud on teise osapoole laps(ed). Olen lugenud mitmeid kasuisade edulugusid ning kindlasti ja õnneks neid jagub. Kasuisa peetakse tihtipeale katki läinud pere päästjaks, heategijaks (mõtle, "teise ringi" naine sai uue mehe, lapsed said uue issi, pere majanduslik olukord paranes jms), kes teeb naise ja laste heaolu nimel ümber oma tuleviku-, investeerimis- ja vaba aja plaanid. Üllas ja isetu tegu see kasuisaks hakkamine. Minu silm ja kõrv on aga aastatega treenitud nägema ja kuulma ülla ja isetu välise koore alla. Neid koorealuseid mõtteid tahangi jagada. 

Üleöö lapsevanemaks

Sa oled ammu oma ellu oodanud seda õiget, elu armastust nagu nad ütlevad. Ühel heal päeval tutvudki ilusa, lummava ja usaldusväärse teise poolega. Käite kohtamas, veedate koos aega, armute, seksite – kõik klapib, lihtsalt suurepäraselt. Ta rääkis esimesel kohtumisel, et tal on laps(ed). Sa kinnitasid endale, et väljavalitu järelkasv on vaid üks lisaväärtus kõigele muule. Sa veensid ennast. Sa olid armunud. Tegelikult on lapsed toredad. Ja ühel hetkel pidid nad ju nagunii tulema. Olgu neid siis juba rohkem. Sa veel ei tea, et kasuvanem olla on tegelikult komplitseeritum  kui välja paistab või kui algul üldse arvatagi oskaks. Ei tea ju, kui pole olnud. Kujuta ise ette, kui saaksid üleöö isaks või emaks.

Sa andsid endale aega, ei hüpanud pea ees suhtesse noore lapsevanemaga. Sulle meeldis näha, kuidas ta oma rolli täitis. Sa märkasid temas neid omadusi, mida arvasid oma tulevaste laste emale tahtvat. Ta tundus sulle tuleviku mõttes igati hea partii. Kui aus olla siis olid sul tegelikult ka mõned hirmud, kuid sa mõtlesid ennast tulekindlaks - veensid ennast, et kõik on ületatav, kõigega saab hakkama. Ning tõrjusid need eemale. Sa ootasid mõnda aega ning otsustasid siis, et tutvustad teda oma vanematele. Sa nägid oma ema murelikke silmi ning märkasid, kuidas ta vangutas pead ning püüdis aru saada, kas teil on ikka tõsi taga. Mängus on ju lapsed, mis siis, kui te ei sobigi? Mis lastest siis saab? Su isa patsutas õlale ning sulle justkui tundus, et ta on TEIE poolt. Sa ei tea veel midagi eksmehe tempudest, laste igatsusest issi järele, kasvatusteemadest ega uuest elukorraldusest...

Miks lapsed on alati tähtsamad?

Kolite kokku. Üksinda elust saab pereelu. Sõbrad ja hobid jäävad mõneks ajaks tahaplaanile. Kodune elu ja peredünaamika tahab harjumist. Sa tahaksid olla oma naisega rohkem aega kahekesi, aga sa ei saa, sest laps(ed) on. Igal pool ja pidevalt. Sa pakud lapsehoidmise võimalust, kuid naine kas siis süütunnetest, hirmust või umbusklikkusest hoidjate suhtes ei võta toru. Sulle tundub, et ta eelistab lapsi sulle. Sa tabad end mõttelt, et äkki on ta sinuga koos vaid sellepärast, et oled ta lastele hea sõber ja kaaslane - turvaline, hoolitsev ja usaldusväärne. Äkki hakkas naine sinuga koos olema vajadusest stabiilsuse ja kindlustunde järele, mitte ei ole sinuga koos sinu enese pärast? Äkki...Tere tulemast kooselu argipäeva. Sa hakkad tasapisi aduma, et sinust saab kallima võsukeste igapäevane eeskuju ja õpetaja. Nad hakkavad käima sinu jälgedes, tahad või ei taha. Mida pisemad nad on, seda rohkem näed sa nende esimesi tegemisi. Su päevad on täis selgitamist, harjutamist, kohanemist, piiride panemist, enesekehtestamist...väsimust. Kuid kes poleks väsinud, küsid sa endalt ning tuletad meelde, et see oli sinu valik, võtta naine koos "kaasavaraga". 

Muutujaid on võrrandis rohkem, kui võiks

Sa tead, et sa ei tohiks nii mõelda, aga sa oled mõelnud, kuidas oleks, kui neid eelmise elu lapsi ei oleks. Kui eksmeest ei oleks, kellest on sulle laste mõttes justkui konkurent saanud. Kui oleks saanud otsast peale nullist alustada. Sa armastad oma naist väga ja sa hoolid tema järelkasvust. Kuid sa ei salga, et sa oled mõnikord pärast järjekordset vaidlust lastekasvatuse teemadel sisimas tundnud, et äkki oleks olnud lihtsam... Kõige rohkem kartsid sa, et ei hakka teise mehe last/lapsi kunagi päriselt armastama, võõra mehe omad ikkagi. Sa oled mõelnud, mis paneb mehed oma lastest mitte hoolima, rääkimata sellest, et nad 100 imet teevad, et elatusraha mitte maksta. Sest naine ju kulutab selle oma meigi ja muu tilulilu peale (yeah right). Sa olid lugenud ja näinud tuttavate pealt, et kasuisaks olemine ei tähenda seda, et laste ema teeb kõik lastega seonduva ja sulle jääb ainult hea ja positiivne roll. Ei, sa pidid hakkama kasvatama, korrale kutsuma, kakast peput ja tatist nina pühkima. Ja sa tundsid, et sul nagu oleks õigust kasvatada ja nagu poleks ka. Sõbra lapsi ju ei kutsu korrale, ei pahanda, ei kärata, kui nad on su surmani ära tüüdanud oma tahtmiste, tujude ja küsimustega. Aga justkui enda omasid?

Ema mees või kasuisa?

On paare, kus uude suhtesse asudes "unustab" naine emarolli ja koos sellega varasemast kooselust pärit lapse(d) ning keskendub uuele mehele. Kooselust sünnivad reeglina uued võsukesed ja "laps(ed) eelmisest elust" jäävad kuidagi omapead. On mehi, kes jäävad ema meheks, kes ei pretendeeri kunagi teiseks isaks, sest lapsel on ju lõppude lõpuks isa olemas. Või nad siis ei oska, või ei hakka oma nina võõrastesse lastesse toppima. Kasvatamine ei ole lihtne - vastutada, selgitada, turvata, hoolitseda, olla olemas, kuulata, rääkida - neid tegevusi on umbes miljon, mida lapsevanem teeb, toitmisest ja katmisest rääkimata. Ning alati on see õhkõrn võimalus, et laps kraaksub sulle „ ma ei kuula sind, sa pole mu pärisisa“. Ja see teeb rämedalt haiget. Sa ju püüdsid. Andsid endast parima. Ja kus on tänu? (mõtled sa endamisi).

Keegi teine kontrollib mu vaba aega...ei, kogu mu elu!

Lapsed elavad hetkes. Nendes hetkedes, mida me neile elu jooksul pakume. Nad ei oska olla tänulikud enne, kui neid endal lapsed sünnivad. Ja nad ei peagi. Lapsed on lapsed, olgu nad siis omad või kellegi teise omad. Lapsed ei mõtle, et oi, kasuisa oli ju harjunud nii palju üksi olema ja ise otsustama ning laseme tal nüüd rahulikult kolm tundi raamatut lugeda (võib olla mõni laps on selline, aga siis on see erand). Kui laps ikka tahab tähelepanu, siis ta tahab seda kohe, nad teadustavad oma vajadustest koheselt ning ootavad siis nende rahuldamist või rahuldavad neid ise. Täpselt nii nagu sina seda tegid enne lapsi. Kas su naine on sulle juba öelnud, et ta tunneb, et on sinu näol veel ühe lapse juurde saanud? Ei ole? Sest kui sa oled läbi hammustanud selle, kuidas lapsed ema tähelepanu ja oma tahtmisi saavad, võid hakata ise sama eesmärgi nimel laste moodi käituma. Ära muretse, see on normaalne. Nii on see ka bioloogiliste lastega. Kui ema on sättinud lapsed paarisuhtest palju kõrgemale, siis isa jääbki ema tähelepanu nimel võistlema ja üldjuhul lapsed võidavad. Kuidas aga seda paarisuhet hoida oma õigel kõrgusel nii, et kõik õnnelikud oleks, see on juba omaette postitust väärt teema.

 Kasuisaks kasvamine

Kasuisaks saamine on protsess ning sa olid võtnud vastu otsuse seda teed käia. Sa ei väida, et see käib kõigil nii nagu siin kirjas, kindlasti mitte. Sa andsid endale aru, et see on tõsisem otsus, kui kutsika võtmine või elukoha vahetamine. Palju tõsisem. Ja vastutusrikkam. Sa mõtlesid, et saab ju ka olla hea sõber ja kaasteeline. Sa kartsid, et oled kärsitu ja hinnanguline, et ootad võõrastelt lastelt rohkem kui enda omadelt. Sa pidasid enda sees võitlust, sest sa ei tahtnud nii mõelda ega tunda ega käituda. Tahtsid nii omasid kui võõraid võtta võrdselt. Päriselt ei pruugi see nii lihtne olla. Sest teie vahel pole neid armastuse hõbeniite, mis said alguse juba enne lapse eostamist. Sest...ahh, tead, lõppude lõpuks on ju kõik hästi. Kõige tähtsam on, et sa armastad oma naist, tahad talle ja nii tema kui teie ühistele lastele parimat. Ja et te saate alati kõigest rääkida. Ja et sa oled tema nimel valmis palju andma ja sama paljust loobuma. Ja sa tunned, et need tunded ja soovid on vastastikused.