Mänguteraapia traumatiseeritud lastega

Sissejuhatus

Ligikaudu 20 protsendil lastel esineb diagnoositav psüühikahäire, 10 protsendil nendest võib häiret pidada äärmiselt funktsionaalseks. Kui tuua need numbrid USA konteksti, siis 63 miljonist 11-14 miljonit last kannatab psüühikahäirete all ja see number on tõusuteel.

Mänguterapeudid töötavad 4 – 16 aastaste lastega, kes on kogenud traumasid (vägivald, väärkohtlemine, hooletussejätmine, õnnetused, sõda, surm jne). Lapsed pärinevad peredest, kus ei ole usaldust pereliikmete vahel või ei usaldata täiskasvanuid üldiselt, nad tunnevad ennast väärtusetult. Nad on depressiivsed ja kinnised, endassetõmbunud, ärevad, agressiivsed, trotslikud, ülivalvsad ja madala enesehinnanguga. Nad kannatavad unehäirete, õudusunenägude all, keelduvad voodisse minemast. Nende frustratsioonitaluvus on madal, neil võib esineda probleeme õppimisega või arenguline mahajäämus. Umbes kolmandikul traumatiseeritud lastest diagnoositakse posttraumaatiline stressihäire (PTSD). Tihti sisaldab traumakogemus varajast või korduvat lähedussuhete katkemist. Lapse turvalisus ja kindlustunne on katkestatud, luues nii psüühikale nõrga emotsionaalse aluspõhja. Enamik lapsi ei kannata mitte ühe -, vaid komplekstrauma (korduvate või kauakestnud traumatiseerivate sündmuste) all. Taolised komplekstraumad põhjustavad pikaaegseid ja levinud emotsionaalseid häireid. Lapse võime ennast ise rahustada, eneseregulatsioon ja inimestevahelisi suhteid luua on purunenud.

Paljud lapsed, kellega mänguterapeudid töötavad, ei suuda oma traumaatilistest kogemustest rääkida isegi mitte kõige turvalisemas ja hoolivamas keskkonnas. Mõndasid neist on hirmutatud või ähvardatud karistusega, enese, pereliikmete või lemmiklooma vigastamisega. Teised ei julge kujutleda traumat, sest kardavad, et trauma ”ujutab nad üle” ja nad ei tule enam sellega toime. Nad ei taha traumat uuesti läbi elada. Traumajärgne ärevus on sarnane tradistioonilisele tähelepanupuudulikkusele ja impulsikontrolli defitsiidile. Seetõttu pannakse traumalastele tihti välja ADHD diagnoos ja antakse ravimeid, mis suruvad küll impulsid maha, kuid ei tööta koos lapsega läbi traumakogemusi, emotsioone ja mõtteid.

Mänguteraapia ja mängul põhinevad sekkumised annavad lastele võimaluse võtta mitteverbaalselt kontakti oma valu ja õudustega. Teraapial on tugev filosoofiline ja teoreetiline aluspõhi ja selle tõhusust on näidanud mitmed empiirilised uurimused.

Terapeudi roll

Terapeut kui ”konteiner” – mänguteraapias laseb terapeut reeglina lapsel protsessi juhtida. Terapeudi roll on kuulata, peegeldada, huvi tunda, olla 100% kohal ja liikuda koos lapsega läbi protsessi. Võib öelda, et teraapiaprotsess on nagu tantsimine, kus terapeut ja laps on paarilised ja terapeut liigub sinna, kuhu laps juhib. Juhul, kui terapeut märkab, et laps on jäänud protsessi ”kinni”, suunab ta last. Näiteks laps, kes elas üle autoõnnetuse, tuleb neljandat korda teraapiasse ja mängib ainult rekka ja sõiduauto kokkupõrget ning lausub sinna juurde ”ja siis said kõik surma”. Sellisel juhul võib terapeut panna lapse vaatevälja näiteks kiirabiauto, mõned nukud vms, mis võiks aidata lapsel teemat edasi arendada. Sealjuures ei soovita terapeut lapsele midagi, vaid kirjeldab olukorda: ”huvitav, ma vaatan, et siin on üks kiirabiauto”, ”ma näen siin autode kõrval mitut inimest” jne. Tundes last ja tema traumat, saab terapeut enne lapse tulekut kujundada oma ruumi nii, et paneb võimalikud abistavad mänguasjad ja muud vahendid kohtadesse, kus laps neid märkab. PTSD laste puhul tekib teraapia käigus enamasti narratiiv, millele igal uuel korral midagi lisandub. Terapeudi roll ei ole lapselt võimalikult palju trauma kohta infot saada ja panna laps ilmtingimata sellest rääkima – vastupidi, terapeudi roll on liikuda koos lapsega traumeerivatest mälestustest toimetulekustrateegiateni.

Mänguteraapias kasutatavad võtted (kõrvalepõige mänguteraapia väljaõppekursusesse):

Käpiknukud (ka ”monster puppet” töötamaks laste viha, agressiivsuse ja muude tunnetega. Nukk koosneb nn käpiknuku põhjast ja sinna külge kinnituvatest osadest, mis annab igale lapsele võimaluse teha oma isiklik monster. Vt. pilti allpool), mänguasjad, joonistamis- ja maalimistarbed, liiv, savi, plastiliin, käärid, liim... 

Mänguterapeudi ”ideaalne tööruum”. Pildilt puudub liivakast, mis on toodud alumisel fotol.

Esiplaanil liivakast, riiulitel erinevad mänguasjad ja muud kõikvõimalikud vahendid.

Liivateraapia seanss algab spontaanselt – olenevalt lapse valmisolekust ja soovist. Terapeut on eelnevalt informeeritud lapse minevikusündmustest ja traumast. Liivateraapia kast võib paikneda ka põrandal, olenevalt sellest, kuidas mugavam on. Liivakasti loob laps oma loo. Terapeut võib last julgustada erinevaid vahendeid võtma. Võib küsida, kui sa peaksid valima ema, siis kes see nendest mänguasjadest võiks olla. Võib ka ette anda teema, näiteks ”minu kodu”, ”minu perekond”  jne. Kasutatakse nii kuiva (klaas)liiva, kui ka märga liiva.

Näide:

Mänguteraapia traumatiseeritud lastega – mõned võtted (jätkub raamatu refereering)

Kui trauma sümptomid on aktiveeritud, on lapsel vähenenud juurdepääs toimetulekustrateegiatele, seetõttu on teraapia üks osa toimetulekurepertuaari õpetamine ja suurendamine. Raamatu autor asub siis tööle tugipunktidega (ing. props). Olulised on visuaalsed ja kehalised märguanded, mis tuletavad lapsele meelde, et on vaja ”ümber lülituda”.

”Vihmavari”

Üks näide sellest on ”toimetuleku vihmavari”. Laps kujutab endale ette, et hoiab enda pea kohal suurt vihmavarju, mis kaitseb teda traumaga seotud ”sõnade vihma” eest ja laseb leida toimetulekustrateegia. Lisaks vihmavarju visualiseerimisele on terapeudil paberist värvilised vihmavarjud, mille tagumistele külgedele kirjutatakse koos lapsega toimetulekustrateegia, mida eelnevalt õpiti ja harjutati. Näiteks laps, kellele räägiti vanaema surmast nii, et ta tegi viimase sügava hingetõmbe ja siis enam ei ärganud, ei julge enam sügavalt hingata, sest äkki siis surem tema ka ära. Laps õpib sügavamalt hingama, kasutades vihmavarju tehnikat ja pärast harjutamist kirjutatakse see vihmavarju tagumisele küljele. Näiteks teeb laps päris vihmavarju lahti, istub selle all ja hingab sügavamalt, samal ajal puistab terapeut sulgi, mis on mõeldud iseloomustama kõike traumaga seonduvat vihmavarjule ning laps saab kogemuse, et kui ta hingab sügavamalt, on ta  nende eest kaitstud. Samal põhimõttel töötab ”toimetuleku pirukas”, kus erinevatele lõikudele kirjutatakse erinevad toimetulekustrateegiad.

Pabernukud:

Lastele (kuni teismeeani), kelle jaoks terapeut võib osutuda ainsaks turvaliseks täiskasvanuks, sobib meetod, kus pabernukkudele kirjutatakse affirmatsioon, mis lapsele ikka ja jälle terapeudi poolt öeldut/tehtut meelde tuletab. Näiteks pabernukk kuhu on kirjutatud ” Sa oled eriline”, või ”Meie eriline käepigistus”.

Lõpetuseks üks juhtum (Sally, 9a):

Sally kannatab varasemast traumast tingituna separatsiooniärevuse all – ta ei suuda emast eemalduda ja on koolis olles ärev. Mänguterapeut arendab Sally toimetulekustrateegiaid ja ta õpib ennast tihedamini ise koolis rahustama. Õpetaja tunneb kergendust nähes, et tulemus avaldub koolikeskkonnas. Sally ema tegi ettevaatlikuks õpetaja rõõmustamine. Õpetaja nimelt ütles:” Tal läks palju paremini sellel nädalal, ta ei vajanudki minult ühtegi kallistust”. Teraapia eesmärk oli siiski see, et Sally suudaks hommikuti kooli minnes edukalt ”maha jätta” oma ema ja olla oma eale sobivas keskkonnas ilma ärevust tundmata. Mõtlemapanev on antud juhtumi puhul see, et õpetaja standard 9aastasele lapsele kohase käitumise ja tõlgendus teraapia tulemuslikkusele on see, kui laps ei küsi enam kallistusi.

Kasutatud kirjandus:

Goodyear-Brown, Paris (2009). Play Therapy with Traumatized Children. John Wiley and Sons.

Moat, Emma (2012). Mänguterapeudi väljaõppe loengumaterjal.