Tint kirjutab...

19. mail 2015 toimus TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku teabepäev maakondade nõustamiskomisjonidele. Päevakorras oli kliiniku töökorra tutvustus, erialaarstide pikad järjekorrad, laste uurimist-hindamist-diagnoosimist ja psühhiaatrite poolt kirjutatud tõendite tõlgendamist puudutavaid teemasid. Igal aastal diagnoositakse Eesti psühhiaatrite poolt üle 6000 uue haigusjuhu, lisaks varasematele haiguslugudele. Lastepsühhiaatreid on kokku nii 20 ringis, igas maakonnas polegi. Miks nii vähe? Sellepärast, et vahepeal otsustati spetsialiseerumine lastepsühhiaatriale õppekavast aastateks välja jätta. Nii nagu kaotati ära lastearstid ja lasteneuroloogid. Vajadus kõigi kolme eriala järele on ühiskonnas aga jätkuvalt väga suur. Miks selline otsus tehti, ei ole minule hetkel teada.  Tuttav lastepsühhiaater võib päevas vastu võtta kuni 20 patsienti, absurd eks, abivajajaid on lihtsalt nii palju. Arvutage ise, kui palju siis reaalselt ühele lapsele aega jääb. Lapse hindamine ja diagnoos...

Küll oleks lihtne, kui tervisehäda ilmnedes saaks seda ravida nagu "Leiutajateküla Lotte" filmi mesilane - üks nõel ninna ja asi korras. Oma töös olen palju kokku puutunud vanematega, kes lahendusi otsides käivad läbi kõik tervisega seotud spetsialistid - perearst-psühhiaater-neuroloog-tervendaja-posija-psühholoog-terapeut-jms. Igaüks neist uurib last vastavalt oma väljaõppele ja kogemusele ning annab abi, laiutab käsi või suunab edasi. Üldjuhul pöördutakse perearsti poole esimesena, tema pädevuses on vastavalt probleemile lapsele ravi määrata ja/või vajadusel edasi suunata.  Enne spetsialistiringile minekut tasuks pilk peale visata alljärgnevale tekstile - ma ei mäleta, kust see minuni jõudis, kuid abi probleemide selekteerimisel on sellest olnud. Olen algteksti aastate jooksul ise täiendanud ja kohandanud, sest laste tervisehädad arenevad ja muutuvad kiiremini kui meditsiinisüsteem ja ülikoolitarkused. Kõige üldisemalt on tegemist soovitustega, kuhu pöörduda siis, kui ...

Mitte alati ei paista lapse stress välja uste paugutamise, nutu, ema külge klammerdumise või jonnihoogude näol. On lapsi, kes toimetavad vaikselt edasi, andmata märku ebamugavusest või pingest ning sellisel juhul annab lapse organism märku, et midagi on viltu. Millised on enamlevinud stressiilmingud lastel? Allpooltoodud punktid on aja jooksul kirja pandud kogemused minu tööst laste ja peredega. Kuidas aru saada, kas lapsel on stress? Väikelaps: Laps on pahur ja tige, jonnib vanematega, protestib igapäevaste toimingute vastu ja kohe kutsub endaga pahandama. Vaatamata potil käimisele hakkab laps öösiti jälle voodisse pissima. Laps hammustab ja lööb, on muutunud agressiivsemaks. Laps on endasse tõmbunud ja vaikne. Kõrvalt tundub küll, et kõik pole korras, kuid laps ei oska analüüsida, mis temaga toimub. Laps hakkab tahtma vanemate kaissu ning keeldub omaette magamast. Laps nõuab enne magamajäämist veel ühte unejuttu, juua, pissile, veel juua, natuke süüa jne. Laps ärkab ...

Mida väiksem on laps, seda vähem oskab ta oma mõtteid, tundeid ja vajadusi sõnadesse panna, ta väljendab ennast läbi käitumise. Väikelapsed ei oska öelda: "ma väga igatsesin su järele täna lasteaias" või et "ma tajun, et sa oled väsinud, on tööl midagi pahasti?" Selle asemel hakkavad nad veiderdama, jonnima, muutuvad sõnakuulmatuks, venitavad tegevustega jms. Vanuse kasvades kasvab lapse elukogemus ja arusaam maailmas toimuvast. Sammhaaval tekib arusaamine enda ja teiste vajadustest. Analüüsima ja ennast teiste olukorda panema õpib laps aga alles murdeea saabudes, nii 11-12 aasta vanuses. Väikelaps tajub, et tema on maailma keskpunkt, arvates, et lähedased inimesed on tema lähedal selleks, et rahuldada kõiki soove ja vajadusi võimalikult kiiresti. Ta ei oska mõtestada olukordi läbi teiste inimeste vaatevinkli. Laused "emme on ka väsinud", "käitu ilusti, muidu magustoitu ei saa", või "ära ole selline kadekops", ei jõua neile kohale, ...

Järjest rohkem on Eesti kodudes nutiseadmeid ja koolides neid lapsi, kes ei suuda keskenduda koolitööle. Nutimaailmas elatakse ka siis, kui nina parajasti vihikus matemaatikaülesannet lahendamas. Õpilased on online tundide ajal. Tunnist küsitakse luba wc-sse minna, et viimaseid "uudiseid" lugeda. Kooli jõutakse väsinult (vahel ei jõuta ka), sest kogu vaba aeg kulub kuskile ära ning uneajast on vaja tšättida ja sheerida ja säutsuda ja laikida ja kommida ja mänge mängida. Nutimaailm on nii vaheldusrikas ja põnev, et koolis antavad teadmised tunduvad aeglased ja igavad, aju ei suuda nii kiirelt ümber lülituda ja nõuab kiireid impusse edasi. Lõpptulemusena väsitab see lapse organismi aga nii ära, et tulemuseks on terviseprobleemid - peavalu, ärrituvus, keskendumisraskused, lihaspinged jms.  Beebist peale nutikas Mu noorem poeg oli umbes aastane, kui ta ära jagas, et telefonis on muud ka lisaks sellele, et see kõrva juurde pannakse. Tegime temast videosid ja näitasime pärast...

Me kõik teame, kui raske on tunnetest rääkida, neid ära tunda, nendega toime tulla ja neil minna lasta.   Psühholoog Angela Jakobson on loonud suurepärased abistavad vahendid tegelemaks laste ja noorte tunnetega. Tundekaardid aitavad lapsel iseennast paremini mõista ja oma tunnetega sõbraks saada.  Angela Jakobson: Tunnete kaardid on tunnetealast sõnavara rikastavad, sotsiaalseid oskusi ja kõneoskusi arendavad, enesehindamist- ja analüüsioskusi arendavad kaardid. Kaardipakk sisaldab 40 tunnete kaarti ning 7 juhendi kaarti. Kaarte saab kasutada nii üksi, paaris, grupis, laste, noorte ja täiskasvanutega. Tunnetest rääkimine ja nendega toimetulemise oskus on oluline nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mõistev, arusaav suhtumine tunnetesse ja nendest rääkimine aitavad inimesel iseendast ja teistest paremini aru saada. Teades erinevaid tundeid, saab õppida tähele panema, millised olukorrad tekitavad head ja halba enesetunnet, kuidas tunded tekivad, tugevnevad ja lõpuks...

Aastavahetuse eel on kombeks teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Analüüsida tehtut ja teha plaane, et uus aasta ikka lennukam, parem ja õnnelikum tuleks. Pühendan oma postituse kõikidele, kes miskitpidi lastega seotud, sest see, millest kirjutan, on hinges kriipinud juba mõnda aega ning selle sisu kokkuvõtvalt on järgmine: Kõik teie, kes te ei ole õppinud psühhiaatriteks ega kliinilisteks psühholoogideks, PALUN LÕPETAGE LASTE DIAGNOOSIMINE! Mõned näited: Mingi häire sellel lapsel igal juhul on, selles ma ei kahtlegi! No sa vaata teda, see ei ole ju normaalne! No see laps on küll autist, see on ikka väga imelik, et ta mängib niimoodi juba mitmendat päeva tükk aega ühe ja sama puslega. Oled Sa kindel, et ta pole Asperger? Niimoodi kõikide automarkide nimetusi meelde jätta ja ainult autodest huvituda ei ole ikka normaalne.  See poiss on täiesti hüperaktiivne, no vaata kuidas ta niheleb ühe koha peal. 5. aastane peaks ikka suutma juba rahulikult ühe koha peal istuda. Mina k...